Viie kultuuri mäng

Viie kultuuri mängu aluseks on Thompsoni, Ellise ja Wildavsky kultuuriteooria, milles kultuuri mõistetakse kui elustiili (vt Banneberg 2001, 247).

Kultuuridevaheline õppimine

Mängu eesmärk oli tuua esile erinevused erinevate kultuurirühmade vahel. Selle tulemuseks peaks olema „eneseanalüüs ja refleksioon“ (Köppel 2002, 138) – see liigitatakse „kultuuriteadlikkuse koolituse“ valdkonda (vrd Schönhuth).

Viie kultuuri mängus simuleeritakse olukordi, mille lahenduse leidmisel tuleb arvestada erinevate kultuuritaustadega. Seega on tegemist kultuuridevahelise treeningüksusega, milles osalejad õpivad oma kultuuritaustast lähtuvaid teoreetilisi kaalutlusi praktikas rakendama (vrd. Reeb 2018). See koolitusüksus on eriti kasulik kultuuridevaheliste kohtumiste ja diskursuste ettevalmistamiseks, nt kultuuridevahelise suhtluse harjutamiseks töökohal, aga ka erakontekstis. Viie kultuuri mäng on asjakohane kõikjal, kus kultuuridevaheline õppimine mängib rolli (vrd. Reeb 2018).

Menetlus

Moodustatakse viis meeskonda. Igale meeskonnale määratakse kultuuriline identiteet. Selleks, et nad saaksid end oma kohale panna, loetletakse rollikaardile kavandatava koostöö õnnestumise (või ebaõnnestumise) seisukohalt oluline teave. Seejärel simuleeritakse olukorda, kus erinevate kultuuriliste identiteetide vaheline suhtlus muutub vältimatuks (vt Reeb 2018).

Kõigepealt peavad meeskonnad välja töötama ja esitama lahenduskontseptsiooni, mis vastab määratud kultuurile. Seejärel peavad meeskonnad töötama välja ühise lahenduse probleemile, mis ühildub erinevate kultuuritaustadega (vt Reeb 2018).

Meetodi eesmärk

Arendada suuremat teadlikkust oma ja teiste kultuuride kohta. Määrates rollid kultuuridele, kuhu inimene ise ei kuulu, on kavas märgata, aktsepteerida ja paremini käsitleda teistest kultuurilistest identiteetidest pärinevaid mõtteviise. Lisaks tuleks laiendada arusaamist sellest, kuidas erinevad kultuurid mõjutavad diferentseeritult probleemide lahenduste leidmist. See võimaldab paremat koostööd kultuurispetsiifiliste ja kultuuridevaheliste probleemide lahendamisel (vt Reeb 2018).

Kokkuvõttes tekib „tundlikkus „kultuuridevaheliste ühenduspotentsiaalide“ suhtes, st võimalused, kuidas leida oma kultuurilistes orientatsioonides lähenemisviise teiste kultuuriliste orientatsioonidega tegelemiseks“ (Reeb 2018).

Kirjandus

Bannenberg, Ann-Kristin (2011): Kultuuridevahelise kommunikatsiooni tähtsus ettevõtluses. Teoreetiline ja empiiriline uurimus kultuuridevahelise personaliarenduse vajadusest ja praktikast mõnede Saksamaa suurte auto- ja tarnijatööstuse ettevõtete põhjal. Kassel: kassel university press.

Köppel, Petra (2003): Kultuuri hindamise lähenemisviisid ja nende integreerimine kultuuridevahelisse koolitusse. Sari Fokus Kultur Vol. 2. Norderstedt: Books on Demand.

Reeb, Alexander: Das Fünf-Kulturen-Spiel -Transkulturelles Lernen. Transcultural learning with ‚Five Cultures‘ from Category: Intercultural Training Games. https://www.ikud-seminare.de/seminare/das-fuenf-kulturen-spiel.html [03.05.2018].

Schönhuth, Michael: Das Kulturglossar. Five Cultures Game. http://www.kulturglossar.de/html/f-begriffe.html [28.06.2018].