Tsivilisatsioonide kokkupõrge

Termin „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“ pärineb USA politoloogi ja sotsioloogi Samuel P. Huntingtoni artiklist. Aastal 1993 ilmus ajakirjas Foreign Affairs artikkel küsitava pealkirjaga The Clash of Civilizations? Kolm aastat hiljem ilmus samanimeline teos Clash of Civilisations. The Reshaping of World Politics in the 21st Century ilmus kolm aastat hiljem ja vallandas seejärel vastuolulised rahvusvahelised arutelud. Huntington on seisukohal, et tulevaste konfliktide põhjus ei ole enam ideoloogilist või majanduslikku laadi, vaid peitub tsivilisatsioonide kokkupõrkes (vt Caglar 1997).

8 Kultuuriringid

Identifitseerimise konteksti moodustavad kultuuriringid ehk tsivilisatsioonid, mida Huntington kirjeldab järgmiselt: „mis on määratletud nii ühiste objektiivsete elementide, nagu keel, ajalugu, religioon, kombed, institutsioonid, kui ka inimeste subjektiivse samastumise kaudu“. (Huntington 1996, 28) Ajaloolaste ja etnoloogide uuringute kaudu jagab Huntington maailma kaheksaks kultuuripiirkonnaks või tsivilisatsiooniks (vt Huntington 1996, 28). Tuvastatud kultuurirühmad on: lääne, konfutsianistlik, jaapani, hinduistlik, islami, slaavi õigeusu, ladina-ameerika ja Aafrika (vt Huntington 1996, 40).

Tsivilisatsioonide kokkupõrge

Viidates asjaolule, et kultuurilised erinevused on viinud ajaloo pikimate ja kõige verisemate konfliktideni (vrd. Metzinger 2000, 18), esitab Huntington oma keskse teesi: „Rahvusriigid jäävad maailma kõige võimsamateks osalejateks, kuid maailmapoliitika põhikonfliktid toimuvad eri kultuuridest pärit rahvaste ja rühmituste vahel. Tsivilisatsioonide kokkupõrge hakkab domineerima maailmapoliitikas.“ (Huntington 1993, 1)

Huntingtoni sõnul sõltub Lääne püsimajäämine selles määratletud multipolaarses ja multikultuurses maailmakorras sellest, kas Ameerika hakkab taas teadvustama oma lääne identiteeti. Samuti on oluline, et lääne tsivilisatsioonide liikmed mõistaksid, et nende kultuur on ainulaadne, kuid mitte universaalne (vrd. Metzinger 2000, 18). Lääs on endiselt üks tugevamaid kultuurirühmi, kuid selle võimsus on teiste kultuurirühmadega võrreldes vähenemas (vt Huntington 1996, 28).

Maailmakord ja konfliktid

Lääs võitleb sisemiste probleemidega, nagu riiklikud puudujäägid või madal majanduskasv, mistõttu majandusjõud on nihkunud Ida-Aasiasse (vt Huntington 1996, 128). Kultuuride tasakaal oli muutumas, India majandus oli stardis ja islamimaailm oli Lääne suhtes vaenulik (vt Huntington 1996, 118).

Huntington rõhutab oma teese, öeldes, et moderniseerumine ei ole sünonüümne läänestumisega (vt Huntington 1996, 113). Mitte-lääne riikide moderniseerumine seisab vastu läänestumisele, seades esiplaanile oma kultuurilised väärtused (vrd. Metzinger 2000, 17).

Tulevane maailmakord kujuneb erinevate arengusuundade kaudu, sest see on muutunud multipolaarseks ja multikultuurseks (vrd. Metzinger 2000, 17). Link läheb Huntingtonile vastuollu, väites, et erinevused ei pea tingimata viima sõdadeni. Sellegipoolest on oodata palju konflikte (vt Link 2001, 38).

Kirjandus

Gazi, Caglar (1997): The Myth of the War of Civilisations. Lääs ülejäänud maailma vastu. München: Marino.

Huntington, Samuel Philips (1996): Clash of Civilisations. Maailma poliitika ümberkujundamine 21. sajandil. 5. trükk. München/Viin: Europa.

Huntington, Samuel Philips (1993): In the Clash of Civilisations. https://www.zeit.de/1993/33/im-kampf-der-kulturen [14.06.2018].

Link, Werner (2001): The Reordering of World Politics. Ülemaailmse poliitika põhiprobleemid 21. sajandi lävel. 3. trükk.  München: Beck.

Metzinger, Udo M. (2000): Huntingtoni arutelu. Debatt Huntingtoni „tsivilisatsioonide kokkupõrke“ üle ajakirjanduses. Köln: SH.