Transkultuurilisus

Transkultuurilisuse mõiste on kultuuriuuringute sotsiaalne mõiste, mida algselt kasutati Ladina- ja Anglo-Ameerika riikides, kuid mis on üha enam jõudmas ka Euroopa diskursusesse (vt Lüsebrink 2012, 19). Transkultuurilisus, mis tuleneb ladinakeelsetest sõnadest trans „üle, väljaspool“ ja cultus „kultiveeritud, töödeldud“, kirjeldab kultuuriliste piiride ületamise nähtusi ja protsesse, mis võivad viia kultuuriliste piiride pehmenemiseni või lahustumiseni (vrd. Richter 2011, 27).

Transkultuurilisus on Welschi järgi

„Transkultuurilisuse mõiste tähistab seda kultuuride muutunud seisundit ja püüab sellest teha vajalikke kontseptuaalseid ja normatiivseid järeldusi“ (Welsch 1995, 42). Filosoof Wolfgang Welsch defineeris ja lõi transkultuurilisuse mõiste esimest korda 1990. aastatel saksakeelse maailma jaoks: „Meie kultuurid on de facto juba ammu lakanud olemast homogeensed ja eraldiseisvad, vaid neid iseloomustab segunemine ja läbipõimumine kuni nende tuumani välja. Ma nimetan seda kultuuride uut vormi transkultuuriliseks, sest see ületab traditsioonilise kultuurikontseptsiooni ja ületab traditsioonilisi kultuuripiire kui enesestmõistetavust. Transkultuurilisuse mõiste püüab seda muutunud kultuurikonstitutsiooni päevavalgele tuua“ (Welsch 1997, 4). Sellega kehtestas ta esmakordselt võrgustiku iseloomuga kultuurikontseptsiooni, vastandina varasematele, monoliitsetele lähenemisviisidele.

Sisemine pluraliseerumine ja väline piiride ületamine

Erinevalt multikultuurilisusest ja interkultuurilisusest ei kirjelda mõiste transkultuurilisus ei „kõrvuti elamist“ ega „kooselu“. Pigem tekitavad transkultuurilised protsessid vastastikuse mõjutamise kaudu uusi kultuurikvaliteete, mis avalduvad indiviidis pluralistlike kultuuriliste identiteetide kujul (vt Otiz 1947, 97 f.). Sageli, kuid mitte tingimata, arendavad transkultuurilised protsessid kultuuridevahelist kuni integratiivset dünaamikat (vt Lüsebrink 2012, 20).

Transkultuurilisus mõistab kultuure pigem hajusate, üksteist mõjutavate ja muutuvate reeglite süsteemidena kui staatiliste, geopoliitiliselt piiritletud korraldustena.

Kirjandus

Otiz, Fernando (1947): „Transkultuurilisuse“ sotsiaalne nähtus ja selle tähtsus. In: ders. (toim.): Kuuba kontrapunkt. Tubakas ja suhkur. Durham/ London: Duke University Press, 97-103.

Lüsebrink, Hans-Jürgen (2012): Intercultural Communication. Interaktsioon, võõraste tajumine, kultuuritransfeer. Stuttgart: J. B. Metzler.

Richter, Nina (2011): Kolmanda kultuuri lapsed. Transkultuurilised lapse- ja noortekogemused. Marburg: Tetum.

Welsch, Wolfgang (1995): Transkultuurilisus. Kaasaegsete kultuuride muutuvast konstitutsioonist. In: Väliskultuurisuhete Instituut (toim.): Migratsioon ja kultuurilised muutused. Kultuurivahetuse ajakirja fookus. Vol. 1/45, Stuttgart, 39-44. http:// www.forum-interkultur.net/fileadmin/user_upload/pdf (2006).

Welsch, Wolfgang (1997): Die veränderte Verfassung heutiger Kulturen.