Tabu

Termin tabu pärineb polüneesia Tongast („tapu“ o. „ta pu“) ja on dokumenteeritud James Cooki merereiside käigus, misjärel see termin ka Euroopas kasutusele võeti. Algselt oli polüneesia terminil religioosselt-maagiline tähendus (vt Freud 2014, 635) ja see võis viidata nii millelegi pühale, puutumatule kui ka millelegi ebapuhtale, keelatud (vt Ibid., 629). Kuigi termin pärineb Polüneesia kultuuriruumist, on tegemist kultuuridevahelise nähtusega, mida võib leida ka igas teises kultuuris (vrd. Wundt 1926).

Kultuuridevaheline nähtus

Tänapäeva keelekasutuses on tabu sotsiaalselt sügavalt internaliseeritud keeld, mis kirjutamata ja osaliselt teadvustamata seadusena nõuab kultuurirühma liikmetelt teatud tegevusetust või vaikimist (vrd. „tabu-uuring“). Seda kultuuridevahelist sotsiaalsete tabude nähtust on uurinud muu hulgas James G. Frazer (1854-1941) ja see on leidnud tee teaduslikku diskursusesse hiljemalt alates Viini psühhoanalüütiku Sigmund Freudi (1856-1939) teose „Totem ja tabu“ kirjutamisest. Kui Frazer oli esimene, kes kirjeldas tabu kui kultuuridevahelist nähtust, mis teenib sotsiaalse korra süsteemi kinnistamist, siis Freud näeb tabu samuti individuaalset psühholoogilist nähtust (vt Emrich 2015, 13), mis teenib teatud soovide allasurumist. „Tabu[de] aluseks on keelatud tegevus, mille suhtes on alateadvuses tugev kalduvus“ (Freud 2014, lk 641), mis seletaks ka põhimõtteliselt ambivalentset suhtumist tabusse, mis hõlmab nii aukartust kui ka vastikust (vrd. Ibid., 636). Vahepeal on tabu muutunud erinevate distsipliinide, nagu psühholoogia, sotsioloogia, etnoloogia, religiooniteadus, kultuuriteadus või lingvistika, teemaks.

Tabude liigid

On olemas erinevaid tabude liike, näiteks religioossed tabud, soopõhised tabud või viisakusetabud. Lisaks võib eristada tabusid, mis on suunatud tegevusele, suhtlusele ja teatud mõistetele, objektidele, kohtadele, mõtetele või isegi emotsioonidele (vt Balle). Kui tabu viitab konkreetsele objektile või isikule, siis tuleb siiski mainida, et keelatud ei peeta mitte tabu objekt ise, vaid pigem teatud tegevus või suhtumine, mis on sellele suunatud (vrd. Scholz), nimelt tabuobjekti puudutamine, vaatamine, nimetamine või sellest mingil viisil mõtlemine.

Sageli on tabu teemadeks näiteks surm, haigus, eritised ja teatavad kehafunktsioonid, menstruatsioon, suguelundid, seksuaalsus üldiselt või üksikute rühmade, näiteks eakate või puuetega inimeste seksuaalsus, sõltuvused, aga ka rahulolematus määratud soorolliga (ema/hooldaja roll), psühholoogilised probleemid või negatiivsed emotsioonid üldiselt. Tabudega on sageli keelatud ka verepilastus, kannibalism, teatud loomade või toodete söömine, konkreetsed poliitilised arutelud või süüdistused „kõneviiside keelustamises“ poliitkorrektsete osalejate vastu*.

Tabud versus keelud

Kuigi tabu tähistab midagi keelatut, eristatakse seda tavaliselt tavalisest keelust. Kui tavalist keeldu õpetatakse selgesõnaliselt, siis tabu on varases lapsepõlves implitsiitselt sisendatud vastavalt sotsialiseerumisele kultuurilises raamistikus. Samuti ei karistata tabude rikkumist samamoodi nagu keeldude rikkumist, vaid see kutsub sageli esile selliseid reaktsioone nagu häbi või vastikustunne (vt Reimann 1989, 421) ja on sotsiaalselt sanktsioneeritud (vt Kraft 2004, 9-15). Kui keeldudest võib rääkida või isegi arutada, siis „[tabud] tegelikult keelavad ennast. […] tabukeeldudel puudub igasugune põhjendus […]; meile arusaamatud, tunduvad nad neile, kes on nende valitsemise all, iseenesestmõistetavatena“ (Freud 2014, 629). Seega võib täheldada ka seda, et isegi olemasoleva tabu üle peetav diskursus on tabustatud (vrd. Balle). Ja „[t]õenäoliselt on kõige kummalisem see, et kes on suutnud sellist tabu ületada, on ise keelatu iseloomuga […]“ (Freud 2014, 632). Seda tabu ja keelu kõrvutamist tuleb siiski mõista vähem kui ranget dihhotoomiat, vaid kui kahe basseini vahelist kontinuumit (vrd. Schröder 2003, 310).

Tabu funktsioonid ja rikkumised

Sotsiaalsed tabud piiravad ühelt poolt üksikisikute tegutsemisvõimalusi ja on seega repressiivsed, teisalt võivad nad aidata kaasa poliitiliste tingimuste kindlustamisele või diskursuste ennetamisele. Kuna tabudel on sotsiaalset korda toetav funktsioon (vrd. Betz 1978, 144), võivad nad olla indiviidi jaoks ka kergendavad, kaitsvad või isegi identiteeti kujundavad (vrd. Base 2007). Neil on „sotsiaalne funktsioon käitumise reguleerimiseks, piiride kehtestamiseks, autoriteetide tunnustamiseks, nt omandi- ja võimusuhete ning teatud sotsiaalsete korralduste kindlustamiseks“ (Reimann 1989, 421).

Järelikult ähvardab tabu rikkumine nii-öelda ka kogu seda sotsiaalset rühma, kus tabu kehtib (vrd. Freud 2014, 616). Tabu rikkumise vältimiseks võib seega täheldada erinevaid verbaalseid ja mitteverbaalseid toimetulekustrateegiaid (vrd. Schröder 2003, 311). Näiteks „eufemismid on ideaalne protseduur, kui tegemist on tabude austamisega, eiramata seejuures oma vestlusvajadusi“ (Reuter 2009, 19). Sõltuvalt kultuurikontekstist võib täheldada ka erinevat keelelist lähenemist tabude puudutamisele.

Tabud kultuuridevahelises suhtluses

Teise kultuurirühmaga suhtlemisel on eriti oluline teadvustada võimalikke konfliktiteemasid ja leida austav viis nendega tegelemiseks (vt „tabuuuring“). Teadmine, millest ei tohi rääkida või kuidas mitte käituda, on samuti oluline osa kultuurikonventsioonidest. Kuna tabud on ajalooliselt kujunenud ja muutuvad pidevalt, on need ka väga sõltuvad vastavast kultuurikontekstist (vrd. Kraft 2004, 9-15). Seega on erinevaid tabusid, mis kehtivad ainult teatud kultuuriringkondades. Ja kuna need ei ole selgesõnaliselt välja toodud, siis on oht, et tabu on tahtmatult rikutud. Samamoodi on aga ka tabusid, mis esinevad erinevates kultuurides sarnaselt, nagu näiteks intsestitabu. Kuid mitte ainult tabude valdkonnad ei ole kultuurispetsiifilised, vaid ka tabude määr ja vastavad toimetulekustrateegiad (vrd Danninger 1982, 237). „Keelelised teadmised võimalikest kõrvalehoidmisstrateegiatest [nagu ka] tolerantsus tabu nähtuste suhtes“ (Schröder 2003, 314) on järelikult kultuuridevahelise kommunikatsiooni edukaks toimimiseks fundamentaalsed.

Kirjandus

Balle, Christel: Tabu mõiste. https://www.kuwi.europa-uni.de/de/lehrstuhl/ehemalige_professoren/sw2/forschung/tabu/tabubegriff/index.html (14.09.2020).

Base, Gerhard: Über Tabus und Tabuisierungen. In: Tabus und Grenzen der Ethik. Ed. by Michael Fischer and R. Kacianka. Frankfurt a. M.: Peter Lang 2007 (= Ethik transdisziplinär 7). S. 13-30.

Betz, Werner: Tabu. Words and Change. In: Meyers Enzyklopädisches Lexikon. 9. trükk. Ed. by Bibliogr. Institut. Mannheim: Bibliographisches Institut 1978 (= Vol. 23). S. 141-144.

Danninger, Elisabeth: Tabualad ja eufemismid. In: Keeleteooria ja rakenduslingvistika. Festschrift für Alfred Wollmann zum 60. Geburtstag. Ed. by Werner Welte. Tübingen: Narr 1982. pp. 237-251.

Emrich, Matthias: Sissejuhatus. Tabukultuur. In: Tekstid ja tabu. Keelu- ja üleastumiskultuurist hilisantiigist tänapäevani. Toimetanud Alexander Dingeldein ja M. Emrich. Bielefeld: Transcirpt 2015 (= Mainzer Historische Kulturwissenschaften 21). S. 7-18.

Freud, Sigmund: Totem ja tabu. In: Kogutud teosed. Köln: Anaconda 2014. lk. 607-758.

Kraft, Hartmut: Tabu. Maagia ja sotsiaalne reaalsus. Düsseldorf: Walter 2004.

Reimann, Horst: Tabu. In: Staatslexikon. Õigus – majandus – ühiskond 5 köites. Hrsg. Görresi Selts. 7. täielikult läbivaadatud väljaanne. Freiburg: Herder 1989 (= 5. köide). S. 420-421.

Reuter, Ursula: Keel ja tabu. Tõlgendus prantsuse ja itaalia eufemismidest. Tübingen: Max Niemeyer Verlag 2009 (= Beihefte zur Zeitschrift für Romanische Philologie 346).

Scholz, Alexander: Käsiraamat loenguks: Tabu – Ein ethnophänomenologischer Deutungsansatz. https://www.kuwi.europa-uni.de/de/lehrstuhl/ehemalige_professoren/sw2/forschung/tabu/weterfuehrende_informationei/alexander_scholz/index.html (14.09.2020).

Schröder, Hartmut: Tabu. In: Handbook of Intercultural German Studies. Hrsg. Alois Wierlacher ja A. Bogner. Stuttgart: Metzler 2003. lk. 307-315.

Tabu uurimine. https://www.kuwi.europa-uni.de/de/lehrstuhl/ehemalige_professoren/sw2/forschung/tabu/index.html (14.09.2020).

Wundt, Wilhelm: Völkerpsychologie. Uurimus keele, müüdi ja tavade arenguseaduste kohta. 4. köide. 4. trükk. Leipzig: Scientia Verlag 1926.