Sugu

Mõiste sugu tuleb kõigepealt eristada mõistest sugu. Kui sex viitab „füüsilis-bioloogilisele erinevusele meessoost ja naissoost sugukehade vahel“ (Metzler Lexikon 2002, 357), siis gender viitab sotsiaalsele soole: „See, mida konkreetne sotsiaal-ajalooline kogukond tajub ja tõlgendab meheks või naiseks, on tõlgenduslike atribuutide tulemus“ (Metzler Lexikon 2002, 357).

Soolise võrdõiguslikkuse uurimine

soo mõiste ei käsitle seega soolist identiteeti kui kaasasündinud, vaid kui ühiskonnas toimuvat sotsiokultuurilist, ajaloolis-ajalooliselt seotud konstruktsiooni. Nn. soouuringud uurivad sugude vahelisi suhteid kultuuri eri valdkondades. „Põhieeldus on, et funktsioonid, rollid ja omadused, mis moodustavad mehelikkuse ja naiselikkuse, ei tulene põhjuslikult meeste ja naiste bioloogilistest erinevustest, vaid on sotsiaalsed konstruktsioonid ja seega muudetavad. (Metzler Lexikon 2002, 141) Uurimisfookus on nihkunud naisteuuringutelt soouuringutele, nii et ka „mehelikkus“ on uurimisobjektiks (vrd. Metzler Lexikon 2002, 141-143).

Kuna keele ja mõtlemise vahel on väga tihe seos, siis on Kusterle sõnul võimalik kindlaks teha mõju kultuurikontekstidele ja sotsiaalsele kooseksisteerimisele (vrd. Kusterle 2011, 66). Kusterle väidab, et keele muutus toob kaasa muutunud maailmataju. Kui naised on keele osas ebasoodsas olukorras, kogevad nad ka ebasoodsat olukorda ühiskonnas (vrd. Kusterle 2011, 80). „Muutunud, sooliselt õiglane keelesüsteem seevastu viib muutunud, õiglase reaalsuseni“ (Kusterle 2011, 80).

Sooliselt õiglase keele võimalused

Nomenist gender saab tuletada verbi gendern, mis tähistab naiste ja meeste võrdseid õigusi keelekasutuses. Diewald ja Steinhauer pakuvad sooliselt võrdse keelekasutuse arvukaid võimalusi. Tõenäoliselt kõige üheselt mõistetavam variant on ulatuslik topeltnimetamine, kus mõlemad sugupooled on selgesõnaliselt kõnetatud. Sellisel juhul võib koosseisu teha nii ainsuses kui ka mitmuses konjunktsiooniga ja, konjunktsiooniga või või kaldkriipsuga (nt õpilased).

Selgem ja keeleliselt ökonoomsem sugupoolte määramise vorm on nn. ökonoomne kirjapilt topeltnimede puhul. Seda võib väljendada kaldkriipsu (koos sidekriipsuga) (nt arst, personal, personal), taandatuna I-ga (nt personal) või tärniga (nt personal). Viimast peetakse kaasaegsemaks, kuna see vastab paremini praegustele transseksuaalsuse ja intersoolisuse aruteludele. „Sugu [ei] mõisteta enam binaarse süsteemina“ (Duden 2017, 46), kuid pakutakse ka võimalikke täiendavaid kategooriaid.

Lisaks võivad soolist võrdõiguslikkust teenida asendusvormid ja ümberkujundused. Näidetena võiks tuua substantiivsed partitsiibid või omadussõnad mitmuses (nt õpilased), isikunimede asemel abstrakt (nt kolleegide puhul kollegium) või sooneutraalsed väljendid (nt der Mensch, die Person). Neid võimalusi kasutades ei kaasata naissoost isikuid mitte ainult – nagu üldkasutatava maskuliini puhul, kus maskuliini vorm kehtib ka segarühma kohta -, vaid mainitakse neid sõnaselgelt (vrd. Duden 2017).