Sekulariseerimine

Mõiste sekulariseerumine ei ole selgelt määratletud, kuid selle üle vaieldakse. See tuleneb ladinakeelsest sõnast saeculum ja tähendab „ajastut“, „sajandit“, aga ka „maailma“ või „maailmalikku (meelestatud)“ (DWDS 2019). Üks võimalik kirjeldus on, et sekulariseerumine on maailmavaade, milles idee Jumalast kui suunavast jõust „on asendunud ideega, milles inimene ise on teadmiste ja tegevuse allikas, alus ja standard“ (Raes 1986, 31). Seega tähendab sekulariseerumine, et „kirikud ei paku enam vaimset autoriteeti, mis reguleerib sotsiaalseid struktuure tervikuna“ (Valadier 1986, 35), vaid „inimene […] muutub kõigi asjade mõõdupuuks“ (Schrey 1981, 4). Selline on olukord tänapäeval Saksamaal, nagu ka enamikus maailma tööstusriikides. „Meie kultuur põhineb kaasaegsetel loodusteadustel ja leiab neis oma väljenduse“ (Raes 1986, 13).

Sekulariseerumise algus

Ei tohi unustada, et „meie kaasaegne ühiskond ei ole sugugi alles praegu sekulariseerumas“ (Raes 1986, 13). „Alates renessansiajast ei ole enam iseenesestmõistetav, et ilmalik võim leiab oma õigustuse religioonis“ (Valadier 1986, 37). Juba alates teaduste arengust, mis seab pelgalt usu vastu midagi muud, on ka sekulariseerumine arenemas. „Loodusteadustel põhinevaid maailma seletavaid mudeleid […] on eksisteerinud […] juba kolm ja pool sajandit“ (Raes 1986, 14). Neid on edasi arendatud ja süvendatud ning alates „19. sajandist on lõpuks […] kogu sensuaalselt tajutav reaalsus, sealhulgas inimene ise, saanud teadusliku analüüsi objektiks“ (Raes 1986, 14).

Lõpuks saavutab teadus nii kõrge staatuse, et „[a]lles, mida ei saa teaduslikult tõestada […], visatakse süstemaatiliselt kõrvale ja kõrvaldatakse“ (Raes 1986, 17 f.). Sekulariseerumist võib näiteks vaadelda kui „inimese ja looduse vahelise suhte tulemust“ (Valadier 1986, 36). Selleks ei ole vaja religiooni, vaid „[t]eoloogia asemele tuleb antropoloogia“ (Schrey 1981, 4).

Aja jooksul on sekulariseerumine aga alati kohtunud vastuseisuga ja seda on kujundanud paljud ajaloolised sündmused (vrd. Schrey 1981, 2). Näiteks on mõned inimesed tundnud end ohustatuna „usu tõe“ väidetavalt absoluutse kindluse kaotamisest (vrd. Schrey 1981, 1 f.). Lisaks on muutunud ka sekulariseerumine ise, nt Schrey kirjeldab: „Sekulariseerumine kui kristlike kontseptsioonide sekulariseerumine muutub sekularismiks kui kristlikust päritolust eemaldumine“. (Schrey 1981, 5)

Väärtused ja normid tänapäeval

Ühiskonna sekulariseerumine ei tähenda, et see oleks vaba väärtustest ja normidest. Isegi mitte-religioosses kontekstis „see, mida tunnustatakse, soovitatakse, austatakse ja […] muutub sotsiaalse tegevuse otsustus- ja orientatsiooninormiks“ (Raes 1986, 27). Seega on sotsiaalsed reeglid olemas ka seal, kus sekulariseerumine on valitsenud. Sekulariseerumine on toonud kaasa selle, et „need sotsiaalsed väärtused on selgelt eelistatud“ (Raes 1986, 28) religioossete väärtuste ees. Need sotsiaalsed väärtused ei ole antud mingi kõrgema võimu poolt, vaid on teatud mõttes „kodanike kokkulepe“ (Valadier 1986, 36). Selle tulemusena on inimühiskond nüüd „pidevas konfliktis ühiste tegutsemisaluste üle“ (Valadier 1986, 40). See on nähtav ka tänapäeva ühiskonnas, mis on „selgelt juba sekulariseerumise tulemus“ (Raes 1986, 33).

Siiski ei ole kogu religioon lihtsalt kadunud. Religioonid on endiselt olemas, kuid need on „viidud ja viidud tagasi üksikisiku või perekonna erasfääri“ (Raes 1986, 11). Seega ei ole neil sekulariseerumise tõttu enam otsest mõju riigile ja poliitikale.

Kirjandus

DWDS – Digitales Wörterbuch der deutschen Sprache (toim.): Berlin-Brandenburgische Akademie der Wissenschaften. https://www.dwds.de/wb/s%25C3%25A4kularisieren [02.02.2019].

Raes, Jean (1986): Secularisation. In: Kerber, Walter (toim.): Secularisierung und Wertewandel. Analüüsid ja mõtisklused sotsiaalse olukorra kohta Euroopas. München: Peter Kindt, 11-34 (= Fragen einer neuen Weltkultur. Rottendorfi fondi teadus- ja uurimisprojekti väljaanded filosoofiakoolis, 2. köide).

Schrey, Heinz-Horst (1981): Sissejuhatus. In: ders. (Toim.): Sekulariseerumine. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 1-48 (= Wege der Forschung, Vol. CDXXIV).

Valadier, Paul (1986): Critical Questions on Secularisation. In: Kerber, Walter (ed.): Secularisierung und Wertewandel. Analüüsid ja mõtisklused sotsiaalse olukorra kohta Euroopas. München: Peter Kindt, 35-52 (= Fragen einer neuen Weltkultur. Rottendorfi fondi teadus- ja uurimisprojekti väljaanded filosoofiakoolis, 2. köide).