Sõna „rass“ etümoloogia ei ole selge. Kolm võimalust ladina keelest on tuletatud sõnast ratio „olemus, olemus“, radix „juur“ või generatio „sigimine“. Kõik variandid on ühildatavad tänapäeva mõistega. Termin rassism pärineb 20. sajandist, täpsemalt 1920/30ndatest aastatest (vt Zerger 1997, 19 u. 80).
Duden defineerib rassismi kui rassilise diskrimineerimise ideoloogilist õigustust. Teatud bioloogiliste omadustega inimesed või rahvastikurühmad on oma kultuuriliste näitajate poolest teistest loomu poolest paremad või halvemad (vrd. Duden 2007, 879).
Teine määratlus kirjeldab rassismi kui ühepoolset ja äärmuslikku tegelikkuse moonutamist liialdatud enesehinnangu ja teisi halvustava kuvandi mõttes (vrd. Geulen 2007, 7).
Mõisteline piiritlemine
Mis vahe on rassismil ja ksenofoobial või paremäärmuslusel? Rassismi all mõistetakse bioloogilistel, geneetilistel erinevustel põhinevat rõhumist või ebavõrdset kohtlemist. Hierarhiseeritakse nii väliseid füüsilisi omadusi kui ka ajalooliselt või kultuuriliselt määratud harjumusi. Oma rahva välimus seatakse kõrgemale teiste rahvaste omast. See tekitab oletatava üleolekutunde, mis viib teiste inimeste diskrimineerimiseni nende rassi alusel.
Seega erinevalt paremäärmuslusest on terminil vähem pistmist demokraatia vaenulikkusega, mis kõneleb põhikorra õigusriigi vastu. Kuigi see on suunatud ka teiste bioloogiliste omadustega inimeste vastu, asetab ta rõhu demokraatia kriitikale. Rassismi diskrimineerimine ei ole niivõrd erinev päritolu, keel või religioon. Sellisel juhul räägitakse ksenofoobiast (vrd. Führing/ Lensing 1994, 62). Sellegipoolest on sageli raske teha teravat vahet, sest esineb kattuvusi. Parempoolsed äärmuslased järgivad rassistlikku ideed ja teevad seda aktiivselt. Sotsiaalses keskuses on ka osa, hall tsoon, mis järgib rassistlikku ideed (vrd. Koller 2015).
Ajalugu
Alati on olnud palju erinevaid rahvastikurühmi, mis erinesid üksteisest pärilikult. Näiteks on olemas pügiidid, mongolid, indiaanlased või araablased – kõik oma eripäradega. Esmapilgul on kõige silmatorkavam erinevus inimeste vahel nende nahavärv. Nende kõigile nähtavate väliste silmatorkavate tunnuste alusel tekkis klassifikatsioon, et saaks rühmi liigitada ja seejärel hinnata.
sajandil, nn avastusajastul, jagasid Portugal ja Hispaania maailma omavahel. Eurooplased leidsid ligipääsu uutele kaubateedele ja suure rikkusega riike hakati ekspluateerima. Selleks vajasid nad tööjõudu ja see viis Atlandi kolmnurkkaubanduseni. See omakorda tõi kaasa orjanduse aafrikastumise. Orjad viidi Uude Maailma ja nende teenitud kasum läks tagasi Euroopa kuninglikesse õukondadesse. Seal, kus orjapidamine oli juba juurdunud tulutoova koloniseerimise käigus, tekkis hierarhiseerimine nahavärvi järgi. Sõjaline üleolek tingis tajutud moraalse ja religioosse üleoleku (vt Hund 2017, 20).
Eurooplased mõistsid, et nende ülesanne oli edastada oma mõttes progressi Ameerika, Aafrika, Aasia ja Austraalia väidetavalt vähem arenenud rahvastele. Süstemaatiliselt koloniseeriti ja jagati suurem osa Maast Euroopa ja Jaapani vahel.
Kooliõpikutes kujutati üle 100 aasta alates 1870. aastatest, näiteks Prantsusmaal, mustanahalist rassi kui arenemisvõimelist. Seda põhjendati sellega, et tugevalt pigmenditud inimesed sarnanevad kõige rohkem ahvidega, eriti peakuju poolest. Valge nahaga inimesi seevastu kujutati kõige täiuslikuma liigina. See valesti õpitud liigitus viis eksliku uskumuse hierarhiasse pärilike omaduste järgi (vt Victor 2012).
Natside ajal peeti siis aaria rassi kõige väärtuslikumaks rassiks. Aastatel 1939-1945 liigitati sintid ja romad, nn segarassid, juudid ja paljud teised rühmad sellisel määral, et neil ei olnud õigust Saksamaal elada. See tõi kaasa nn rassimaania. Selle tagajärjeks oli uus, rassiliselt motiveeritud antisemitism. Hävituslaager, kus enamik inimesi hukkus gaasikambrite, mürgisüstide või mahalaskmise teel, oli Auschwitz (vt Wippermann 2005, 75). Pärast kaotatud Teist maailmasõda kahanes sakslaste üleolekutunne taas. Denasifitseerimisprotsess pidi aitama luua „valge lääne“. Seda mõjutas tugevalt külm sõda (vt Hund 2007, 151).
Rassilise võrdõiguslikkuse osas oli verstapostiks 1964. aasta Ameerika kodanikuõiguste seadus, mis kuulutas rassilise segregatsiooni avalikus ruumis ebaseaduslikuks. Kodanikuõiguste seadus kujutas endast olulist sammu vabaduse suunas ka afroameeriklaste jaoks, kuid ei olnud võrdsuse eest võitlemise lõpp (vrd. Bringle 2015, 6).
Rassismi vormid
Nagu eelnevatest peatükkidest nähtub, on rassistliku idee tuumikuks valge, lääne inimese konstrueerimine „normina“ ja tema väärtustamine ülejäänud maailma elanikkonna suhtes (vrd. Othering).
Selleks, et saada ülevaade rassismi erinevatest vormidest, eristatakse kolme üldist ja viit selget ilmingut. Põhimõtteliselt on põhivormid sageli üksteisest sõltuvad ja kattuvad.
Põhivormid
Struktuuriline rassism viitab diskrimineerimise institutsionaliseeritud vormile ja seda iseloomustab hierarhiline võimustruktuur. Siin toimub rassism „ülevalt alla“ ja kuritarvitab sotsiaalseid sõltuvussuhteid. Mõned näited selle kohta on rassiline profileerimine ja migratsioonitaustaga inimeste halvemad töö- ja haridusvõimalused (organisatsioon vs. inimrühm).
Kultuurilist rassismi mõistetakse kultuurilistel ja religioossetel omistustel põhineva tõrjutusena. Kultuur astub „kõrgema rassi“ asemele, mistõttu seda vormi kirjeldatakse ka kui „rassideta rassismi“ või „neorassismi“. Etnotsentrilist vaatenurka peetakse ainuõigeks ja kultuuridevahelist suhtumist peetakse kahjulikuks. Näitena võib siinkohal tuua moslemi- ja antisemiitlikud hoiakud (inimeste ring vs. inimeste ring).
Igapäevane rassism hõlmab igapäevaseid diskrimineerimiskogemusi, mis tulenevad inimeste omavahelisest suhtlusest. Need võivad olla tahtmatult või tahtlikult rassistlikud ja toimuvad tavaliselt väga peenelt. Nende hulka kuuluvad näiteks halvustav keelekasutus ja diskrimineerimiskogemuste trivialiseerimine (indiviid vs. üksikisik) (vt Ogette 2017).
Eksplitsiitsed vormid
1 Postkoloniaalne rassism määratleb tumedanahaliste inimeste tänapäevast marginaliseerimist ja häbimärgistamist kui koloniaalse rassilise ideoloogia järelmõjusid. Selliste mõtteviiside hulka kuulub ka pideva lääne kasumi väljatõrjumine koloniaalsete territoriaalsete jaotuste ja ekspluateerimise kaudu ning etnotsentrilised maailmarepresentatsioonid. Sellesse kategooriasse kuulub ka selliste enesemääratluste nagu mustanahaline, värviline rahvas, mustanahalisus ja rassirealism tõrjumine. Tänaseni on fenotüübiliste tunnuste alusel toimuv halvustamine struktuuriliselt kinnistunud. Nuku test näitab, millist mõju see võib juba lastele avaldada. Lisaks sellele saab implicit assotsiatsioonitesti abil kindlaks teha enda alateadlikke eelarvamusi (vrd. ibid.).
2 Antisemitism viitab juutide suhtes vaenuliku suhtumise avalduste kogumisse ja asendab seega vananenud, religioonipõhist juudivastasust. Kõige levinumad eelarvamused on seotud väidetavalt tõelise juudi nina ja stiliseerimisega rahakurjategijaks ja mõjukaks. Viimasest on välja käidud arvukad vandenõuteooriad, mille kohaselt juudid kontrollivad maailma (Rothschildi teooria). Lisaks on olemas holokausti eitamine kuni õigustuseni välja, samuti antisemitism, mis on peidetud Iisraeli näilise kriitika alla (vrd Polak 2018).
3 Gadje rassism hõlmab ka sintide ja romade diskrimineerimist. „Gadje“ tähendab mitte-roma ja asendab varasemaid mõisteid nagu antisiganism ja -romanism. Seega keskendutakse esmakordselt rassismi praktiseerivale poolele definitsiooni järgi. Sinti ja romasid häbimärgistatakse kui kodutuid, tsiviliseerimata inimesi või romantiseeritakse kui „vabu inimesi“. Mõlemad versioonid aitavad kaasa sellele, et neid nähakse kolmanda klassi inimestena ja ühiskonda mittekuuluvatena (vt AAS 2019).
4 Moslemivastane rassism langeb sageli kokku islamivastasusega, sest mõlemal on ühine eesmärk diskrediteerida moslemirahvast. Pealiskaudselt põhineb diskrimineerimine religioossel kuuluvusel, kuid tegelikkuses on see üldistatud fenotüübiliste tunnuste alusel. Sageli süüdistatakse neid, keda see puudutab, integratsioonivõime puudumises või äärmuslike veendumuste puudumises. 5. Kahtlemata ei ole see probleem, et nad ei ole piisavalt aktiivsed.
5 Aasia-vastane rassism hõlmab kõiki aasia inimeste devalveerimisi. Sümptomaatilised on silmapiirkonna alavääristamine või näiliselt positiivsed atribuudid, nagu töökus ja intelligentsus. Kuid ka need stigmad aitavad kaasa rassistlikule teispoolsusele ja viivad kahtluse korral selleni, et enamusühiskond ei võta rassistlikku sisu tõsiselt. Teisest küljest on eeldus, et Aasia inimesed on üldiselt ohustatud Corona-viiruse nakatumisest, avalikult rassistlik (vrd. Dapp 2014).
Kirjandus
Amadeu Antonio Sihtasutus (2019): Sinti ja romade vastu suunatud rassism. https://www.amadeu-antonio-stiftung.de/wp-content/uploads/2019/01/Flyer_GMF_Roma.pdf [12.03.2020].
Bandelow, Borwin: Ksenofoobia on meis kõigis. https://www.faz.net/aktuell/politik/inland/angstforscher-borwin-bandelow-ueber-fremdenangst- 15763320.html [25.12.2018].
Bringle, Jennifer (2015): The civil rights act of 1964. New York: The Rosen Publishing Group.
Dapp, Teresa (2014): Me ei ole koksud! In: Time Online https://www.zeit.de/zustimmung?url=https%3A%2F%2Fwww.zeit.de%2Fpolitik%2Fdeutschland%2F2014-02%2Fwir-sind-keine-schlitzaugen [12.03.2020].
Duden (2007): Das Fremdwörterbuch. 9. trükk. Mannheim: Bibliographisches Institut.
Führing, Gisela/ Lensing, Mechthild (1994): Was heißt hier fremd? Berlin: Cornelsen.
Geulen, Christian (2007): Geulen: Rassismi ajalugu. München: Beck.
Harvardi Ülikool: https://implicit.harvard.edu/implicit/germany/selectatest.jsp [12.03.2020].
Hund, Wulf D. (2017): Wie die Deutschen weiß werden. Kleine (Heimat)Geschichte des Rassismus. Stuttgart: J. B. Metzler.
Koller, Christian: Mis on tegelikult rassism? http://www.bpb.de/politik/extremismus/rechtsextremismus/213678/was-ist-eigentlich-rassismus [26.12.2018].
Ogette, Tupoka (2017): Exit racism. Rassismi suhtes kriitiliselt mõtlema õppimine. Münster: Unrast.
Polak, Oliver (2018): Gegen den Judenhass. Berliin: Suhrkamp.
Victor, Jean-Christophe: The Emergence of Racism. http://www.bpb.de/mediathek/178985/die- emergence-of-racism [12.12.2018].
Wippermann, Wolfgang (2007): Rassenwahn und Teufelsglaube. Berliin: Frank & Timme.
Zerger, Johannes (1997): Mis on rassism? Sissejuhatus. Göttingen: Lamuv.
Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=tkpUyB2xgTM [12.03.2020].