Rahvuslus

Enne rahvusvahelisi jalgpallivõistlusi mängitakse rahvushümnid, lugematud fännid laulavad innukalt kaasa, riietudes oma meeskonna värvidesse. Oma riigi üle uhkust tunda – kas see on juba iseenesest natsionalism? Või pigem puhta patriotismi väljendus? Kus on tegelikult piirid ja mis eristab natsionalismi?

Määratlus

Duden defineerib mõistet natsionalism kui „poliitilist hoiakut, mille puhul peetakse oma riigi suurust ja võimu kõrgeimateks väärtusteks liialdatud ja sallimatul viisil“. (Duden 201, 673) Lisaks võib seda kasutada ka püüdluse kirjeldamiseks integreerida poliitilis-kultuurilisi rühmi ühtsesse rahvusriiki (vt Riescher 2005, 599).

See teeb selgeks korrelatsiooni kahe mõiste vahel, mis on omavahel tihedalt seotud, nimelt rahvus ja rahvus. Natsionalism võib rahvusriigi tekitada või selle kujunemisele kaasa aidata, samas kui rahvuslus on vastupidi ideoloogia, mida rahvusriigi esindajad võivad kasutada või aktiivselt poliitiliselt tugevdada. Seda ideed üles võttes väidab filosoof Ernest Gellner, et „natsionalism […] on poliitilise legitiimsuse teooria, mille kohaselt etnilised piirid ei tohi kattuda poliitiliste piiridega; eelkõige ei tohi riigi sees etnilised piirid eraldada valitsejaid ja valitsetavaid“. (Gellner 1995, 8 f.)

Saksa ajaloolane Dieter Langewiesche teravdab seda definitsiooni veelgi: „Rahvuslus on järelikult ideoloogia, mis legitimeerib traditsioonilise korra lagunemist ja hävitamist ning tahab selle asemele midagi uut panna – väites seda uut, egalitaarse väärtuskorraga ühiskonda, mis on konstitueeritud kollektiivse, st samuti egalitaarse suverääniga riigina. See on põhjus, miks rahvuslus on ajalooliselt tekkinud kui vabanemise ideoloogia.“ (Langewiesche 1994, 14)

Natsionalism kui moodsa aja toode

Langewiesche iseloomustab natsionalismi kui „moodsa aja loodut“. (Langewiesche 1994, 5)

Natsionalismi tekkimine oli „ühiskonna moderniseerimise tagajärg industrialiseerimise kaudu“ (Landgrebe 2003, 16). Tehnilised uuendused olid eelduseks, et konkreetne kultuurirühm saaks ennast rahvusena näha. Selle algust dateeritakse 18. sajandi keskpaigani (vt. Planert 2004, 11).

Wehler lisab, et natsionalismi „tuleks mõista kui geniaalset sotsiaalset leiutist, mis tekkis vastusena revolutsioonilistele kriisidele lääne moderniseerumisprotsessis“. (Wehler 2011, 24.) Lisaks sellele kutsub globaliseerumise ajal üha enam riikidevaheline poliitika esile rahvusluse kasvamise vastupidise arengu (vrd. Lemke 2018, 214).

Kaasav versus eksklusiivne natsionalism

Riescher toob välja natsionalismi tüpoloogia, mis eristab kaasavat ja eksklusiivset natsionalismi (vrd. Riescher 2005, 599). Ta kirjeldab kaasavat natsionalismi kui pigem mõõdukat rahvuslikku teadvust, mis on intensiivsuselt võrreldav patriotismiga, millel on kõigi poliitilis-kultuuriliste rühmade integreerimise kaudu legitimeeriv mõju (vrd. ibid.).

Seevastu eksklusiivne natsionalism: seda „iseloomustab liialdatud väärtustunne, mis teistest riikidest või rahvustest eristades liialdab oma rahvuslikke omadusi või peab neid teistest paremaks. (ibid.) Sellest tulenev nõudmine homogeensuse järele poliitiliste piiride sees viib teiste kultuurirühmade tõrjumiseni ja põhimõttelise vastuseisuni kõigele võõrale (vrd. ibid.).

Kui kaasaval rahvuslusel on seega ühendav mõju ja see võib aidata kaasa rahvusriigi kujunemisele, siis eksklusiivset rahvuslust iseloomustab radikaalne tõrjumine kõigi rühmade suhtes, mis ei kuulu oma etnilisse rühma.

Erinevus patriotismist ja šovinismist

Semantiline sarnasus seob natsionalismi ja patriotismi. Neid kahte terminit tuleb eristada teineteisest niivõrd, kuivõrd viimane postuleerib „rahvusesse kuulumise tunnet, mis on samuti seotud uhkusega, kuid mis peaks olema vaba teiste rahvuste halvustamisest“ (Jansen ja Borggräfe 2007, 17). See välistab teiste kultuuride devalveerimise ja tõrjumise (vrd. ibid.).

Šovinismi võib pidada rahvusluse äärmuslikuks vormiks. See viitab „agressiivselt liialdatud rahvuslusele ja sellest tulenevale vihkamisele teiste rahvuste liikmete vastu“ (Duden 2010, 249).

Rahvusluse tunnused

Millised on natsionalismi konkreetsed tunnused? Planert nimetab erinevaid tunnuseid kulturalistlikust, poliitilisest ja sotsiaal-ajaloolisest vaatenurgast. Kulturalistlikust vaatenurgast on rahvuslus rühmade integratsioonisüsteem, mis põhineb iseenda loodud, näiliselt ajaliselt püsival kultuurituumal, mida iseloomustavad teiste distantseerumine, kaasamis- ja tõrjumisprotsessid ning konkreetsete soorollide modelleerimine (vt Planert 2004, 11). Selle süsteemi legitimeerimine põhineb rahvuslike müütide loomisel (vrd. ibid.).

Poliitilisest vaatenurgast piirdub rahvuslus konkreetse piirkonnaga ja kutsub esile rahvuse ja riigi kongruentsust selles valdkonnas, mille tähtsaim väärtus on lojaalsus (vrd. ibid.). Peale selle on olemas korrelatsioon natsionalismi ja sõja vahel (vrd. ibid.). Natsionalism trotsib olemasolevat poliitilist korda ja seda iseloomustab ka osalemise lubadus ning tegevusdünaamika, mis võimaldab mobiliseerida rahvamasse (vrd. ibid.).

Sotsiaalajaloolisest vaatepunktist lähtuvad natsionalistlikud ideed teatavast, sotsiaalselt määratletavast toetusklassist, millel on spetsiifilised huvid. Nende ideede artikuleerumine viib rahvuslike ideede hiiliva leviku ja püsiva kohaloleku pidevale perioodile (vrd. ibid.). „Selleks levikuks peab olema olemas minimaalne hulk struktuurilisi eeldusi – näiteks ühine kommunikatsiooni- ja majandusruum või üleüldised institutsioonid.“ (ibid.)

Kirjandus

Duden (2010): Das Bedeutungswörterbuch. Vol. 10. 4. trükk. Berlin: Dudenverlag.

Gellner, Ernest (1995): Gellerner: Nationalism and Modernity. Hamburg: Rotbuch.

Jansen, Christian/ Borggräfe, Henning (2007): Nation – Nationality – Nationalism. Frankfurt am Main: Campus.

Landgrebe, Alix (2003): „Kui Poolat ei oleks olemas, tuleks see leiutada“. Poola rahvusliku teadvuse areng Euroopa kontekstis alates 1830. aastast kuni 1880. aastateni. Wiesbaden: Harrassowitz.

Langewiesche, Dieter (1994): Rahvuslus 19. ja 20. sajandil: osaluse ja agressiooni vahel. Bonn: Friedrich Eberti fondi uurimisinstituut.

Lemke, Christiane (2018): International Relations. Põhimõisted, teooriad ja probleemsed valdkonnad. 4. trükk. Berlin/ Boston: de Gruyter.

Planert, Ute (2004): Nation und Nationalismus in der deutschen Geschichte. In: Aus Politik und Zeitgeschichte 39.

Riescher, Giesela (2005): Nationalism. In: Nohlen, Dieter/ Schultze, Rainer-Olaf (eds.): Lexikon der Politikwissenschaft. Vol. 2. N-Z. Teooria, meetodid, terminid. München: Beck, 599.

Wehler, Hans-Ulrich (2011): Nationalism. Ajalugu, vormid, tagajärjed. 4th ed. München: Beck.