Kas me saame mõelda ilma keeleta? Või võimaldab ainult keel meil mõtteid kujundada? Ja milline on seos keele ja mõtlemise vahel? Keelefilosoofia püüab vastata sellistele küsimustele. See on keeleteaduse alamvaldkond alates 19. sajandi keskpaigast, kuid keele ja mõtlemise probleemiga tegeleti juba antiikajal. Keelefilosoofiat uurivad nii filosoofid kui ka keeleteadlased, kuid käesolevas artiklis vaadeldakse seda teemat üksnes keeleteaduslikust vaatenurgast.
Piaget: Mõtlemine määrab keele kujundamise ja kasutamise võimalused.
Kuigi Piaget ei olnud keeleteadlane, vaid bioloog ja arengupsühholoog, võimaldavad tema uurimused laste keele omandamise kohta teha järeldusi keele ja tunnetuse vahelise seose kohta. Ta eeldab, et „kognitiivne areng (st mõtlemisstrateegiate järkjärguline omandamine) määrab otsustavalt meie keelearengu ja keele“ (Beyer/ Gerlach 2018, 206).
Tõendina viitab ta katsetele, mis on tehtud laste koguste tajumise kohta. Ühes neist katsetest valatakse üks ja sama veekogus ühest mahutist teistsuguse kujuga mahutisse, mille kuju annab tulemuseks kõrgema seisva vee taseme. Lapsed usuvad, et nüüd peab olema rohkem vett. Alles alates 5-8. eluaastast hakkavad lapsed uskuma, „et muutused koguse välimuses ei mõjuta kogust ennast“ (Szagun 2016, 207). Piaget‘ sõnul ei mõjuta seda mõistmist keel, sest see on „fundamentaalne muutus mõtlemises“ (Szagun 2016, 207).
Sapir-Whorfi hüpotees: keel määrab meie mõtlemise
Kaks tuntuimat vastupidise seisukoha esindajat on Benjamin Lee Whorf ja Edward Sapir. Niinimetatud Sapir-Whorfi hüpotees väidab, et „meie emakeel määrab, kuidas me mõtleme ja tajume maailma“ (Deutscher 2010, 149).
Seda hüpoteesi samastatakse sageli keelelise determinismi või keelelise relatiivsuse põhimõttega, kuna see põhineb nendel põhimõtetel.
Keelelise determinismi põhimõte väidab, et konkreetne keel, mida inimene räägib, määrab, st määrab mõtlemist. Keelelise relatiivsuse põhimõte eeldab, et eri keelte kõnelejad tajuvad reaalsust erinevalt (vt Werlen 2002, 201).
Sapir-Whorfi hüpoteesi on aja jooksul tugevalt kritiseeritud. Üks peamisi kriitikaid on see, et hüpoteesi kohaselt „seab meie emakeel meie intellektuaalsele silmaringile piirid ja piirab meie võimet mõista teistes keeltes kasutatavaid ideid või eristusi“ (Deutscher 2010, 267).
Boas ja Jakobson: kultuuri ja keele vaheline seos
Antropoloog Franz Boas ei tegele oma uurimustes mitte keele ja mõtlemise vahelise seosega, vaid kultuuri ja keele vahelise seosega. Tema arvates võib iga kultuur kõike keeleliselt väljendada, kuid kultuuri vastavad vajadused dikteerivad, et selle liikmed peavad teatud informatsiooni keeleliselt väljendama, samas kui muud informatsiooni ei ole otseselt nõutav (vt. Werner 2002, 183 f.).
Keeleteadlane Roman Jakobson võtab Boasi antropoloogilised kaalutlused üles ja kannab need üle keeleteadusele. Ka Jakobson lähtub lähenemisviisist, et iga kultuur või iga keel on teoreetiliselt võimeline kõike väljendama, ja kehtestas maksimumi, et keeled erinevad „teabe poolest, [mida] iga keel sunnib oma kõnelejaid reprodutseerima“ (Deutscher 2010, 173).
Deutscher: Boas-Jakobsoni põhimõte
Boasi ja Jakobsoni põhimõtet jätkates esitab Deutscher Boas-Jakobsoni põhimõtte vastuseks Sapir-Whorfi hüpoteesile. Võttes arvesse Boasi ja Jakobsoni selgitusi, kirjeldab ta keele mõju mõtlemisele. Kui keel sunnib oma kõnelejaid teatud teavet keeleliselt väljendama, tuleb seda teavet ka mentaalselt arvesse võtta (vt Deutscher 2010, 175).
Selles mõttes sunnib meie emakeel meid pöörama tähelepanu konkreetsetele üksikasjadele, eristama teatud mõisteid ja omama teatud assotsiatsioone (vt Deutscher 2010, 267). Seega võivad „keelelised harjumused lõpuks kinnistuda vaimseteks harjumusteks“ (Deutscher 2010, 175). Deutscher viitab eksperimentidele ja uuringutele, mis tõestavad, et meie emakeel mõjutab kognitiivselt mälu, tajumist ja assotsiatsioone, aga ka meie praktilisi võimeid, näiteks suunataju (vt Deutscher 2010, 267 f.).