Ühest küljest viitab postkolonialism ajavahemikule pärast koloniaalse võõrvõimu lõppu ja sellest tulenevatele konstellatsioonidele kultuurilisel, sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil (vrd. Hegerfeldt 2007, 602). Teisest küljest mõistetakse seda kui postmodernistide intellektuaalset voolu, mis tegeleb (Euroopa) kolonialismi ajalooga ja kasutab erinevaid impulsse nii sotsioloogiast, lingvistika kui ka kirjandus-, kultuuri-, ajaloo- ja poliitikauuringutest (vrd. ibid.). Kolonisatsioonikontekstide poolt kujundatud rahvaste või rahvastikurühmade kultuuri ja identiteedi uurimine on suunatud imperialistlike struktuuride püsivuse kahtluse alla seadmisele erinevates eluvaldkondades (vt Young 2001, 57).
Postkoloniaalne diskursus kutsub seega esile kriitilise refleksiooni „mineviku koloniaalseid tingimusi, mis on säilinud tänapäevani“ (Pourmokhtari 2013, 1786), ning dekonstrueerib lääne või eurotsentrilisi eeldusi mitte-lääne ühiskondade (Aafrika, India, Lähis-Ida ja Lähis-Ida) kohta. Postkolonialismi üldeesmärk on koloniaalse ebaõigluse uurimine, globaalsete hierarhiate lammutamine postkoloniaalsete rühmade sotsiaalse emantsipatsiooni kaudu ja nende kultuurilise teadmistebaasi rekonstrueerimine (vrd. Hegerfeldt 2007, 602).
Postkolonialismi pioneerid
Fanoni antikolonialistlike kirjutiste kõrval osutus postkolonialistliku teooria kujunemisel murranguliseks Palestiina kirjandusteadlase Edward Saidi kuulus uurimus Orientalism (1978), mida peetakse postkolonialistlike lähenemisviiside alustekstiks (vrd. ibid.). Selle põhitees eeldab peente, püsivate eurotsentristlike eelarvamuste olemasolu araabia-islamliku maailma ja selle kultuuri suhtes (vrd. Boatcă 2015, 114).
Eriti olulised on ka H. Bhabha ja G. Spivaki poststrukturalistlikud kirjutised. Viimane „arendab hübriidsuse kontseptsiooni kui postkoloniaalse identiteedi keskset aspekti, mille kohaselt õõnestab koloniaalvõimude autoriteeti nende kultuuri võõrandav omastamine koloniseeritud rühmade poolt. Kultuuride kokkupõrkes avaneb vahepealne ruum, mis teeb võimalikuks vastupanu ja sekkumise.“ (Hegerfeldt 2007, 602)
Vastuolud postkolonialismi ümber
Postkolonialismi mõiste alla koondatud kolonialismikriitiliste lähenemisviiside suhtes on kriitikat. Kriitika hõlmab „lääne teoreetiliste diskursuste rakendamist postkoloniaalsetele probleemidele ja lääne vormide ja keelte kasutamist postkoloniaalsete autorite poolt“. (ibid.)
Lisaks süüdistatakse postkolonialismi imperialismi jäädvustamises, keskendudes liialt kolonialismi mõistele ja varjates erinevusi nii ajalooliselt kogetud kolonialismi kui ka praeguste postkoloniaalsete tingimuste vahel (vrd. ibid.).
„Postkoloniaalsest pöördest“ kuni „dekoloniaalse valikuni“.
Ladina-Ameerika koloniaalkogemusest lähtuv dekolonialistlik lähenemine erineb varasemast postkolonialistlikust teoretiseerimisest selle poolest, et see keskendub rohkem poliitilise ökonoomia teemavaldkondadele (vt Boatcă 2015, 124). Seda tuleb mõista kui vastureaktsiooni postkoloniaaluuringute homogeniseerivatele tendentsidele, samas kui vastupidised seisukohad jäetakse tähelepanuta (vrd. ibid., 121).
Kolonialismi mõistet tuleb eristada kolonialismist ja erinevalt viimasest kirjeldab see Euroopa poolt Ameerika koloniseerimisega loodud püsivat, pidevalt eksisteerivat võimustruktuuri, mis kujutab endast nii lääne modernsuse varjukülge kui ka vajalikku eeltingimust (vrd. ibid., 119).
Selles kontekstis lisab Mignolo: „“Dekoloniaalne“ tähistab üha enam poliitilisi ja episteemilisi projekte, mitte distsiplinaarset filasti. […] Dekolonialism tähendab seega nii analüütilist ülesannet paljastada kolonialismi loogika kui ka perspektiivset ülesannet aidata kaasa sellise maailma ehitamisele, kus paljud maailmad eksisteerivad kõrvuti.“ (Mignolo 2012, 54)
Kirjandus
Boatcă, Manuela (2015): Postkolonialism ja dekolonialism. In: Fischer, Karin/ Hauck, Gerhard/ Boatcă, Manuela (toim.): Handbuch Entwicklungsforschung. Wiesbaden: Springer VS, 113-123.
Hegerfeldt, Anne (2007): Postkolonialism. In: Burdorf, Dieter/ Fasbender, Christoph/ Moennighoff, Burkhard (eds.): Metzler Lexikon Literatur. Terminid ja mõisted. 3. trükk. Stuttgart/ Weimar: Metzler, 602.
Mignolo, Walter (2012): Lääne modernsuse tumedam pool. Durham: Duke University Press.
Pourmokhtari, Navid (2013): A Postcolonial Critique of State Sovereignty in ir: the contradictory legacy of a ‚West-centric‘ discipline. In: Third World Quarterly 34.
Young, Robert J. C. (2001): Postkolonialism. An Historical Introduction. Oxford: Blackwell Publishing.