Polütsentrilisus on mitmetahuline mõiste, mis leiab konkreetset tähendust ja rakendust paljudes valdkondades, näiteks kultuuridevahelises kommunikatsioonis ja turundusjuhtimises. Poliotsentrismi mõiste praegune esindaja politoloogias on Vincent Ostrom.
Teoreetilised juured
Togliatti lõi politsentrismi, nõudes kommunistliku võimu teostamise detsentraliseerimist pärast Nõukogude Liidu de-Staliniseerimist umbes 1956. aastal. Ta oli esimene kommunistlik juht, kes pöördus kõrvale nõukogude sotsialismimudelist ja nõudis kommunistliku süsteemi politsentrilist orientatsiooni, st poliitilise juhtimise detsentraliseerimist ja seega parteide autonoomia ehk kommunistliku liikumise pluralismi tunnustamist. Poliitikauuringute seisukohalt mõistetakse politsentrismi kui kommunistliku liikumise poliitilist seisundit sel ajal, kus ideoloogiline võimukeskus ei ole enam tsentraalselt organiseeritud, vaid mitme keskuse poolt.
Kultuuridevaheline kommunikatsioonikontekst
Kultuuridevahelistes tegevuskontekstides tähendab politsentrism kultuuride, eriti oma kultuurist erinevate kultuuride autonoomia tunnustamist. See tähendab tegevuskontekstide tõlgendamise lahtisidumist oma kultuurilistest kogemustest ja hoiakutest ning seega oma hinnangu objektiveerimist. Politsentrism on seega vastandiks etnotsentrismile, mis seab oma kultuuri keskmesse ja kehtestab selle hindamisstandardiks.
Siiski on inimloomus, et luua teistest oma kujutluspilt. „Kultuuridevahelise kommunikatsiooni keskseks komponendiks on kujutlused teisest, s.t tajuvormid teisest“ (Lüsebrink 2016). Ise konstrueeritud kujutlused teisest mõjutavad teiste kultuuridega tehtud kogemusi. Kindlalt konstrueeritud või ka selgelt kõrvale kalduv kujutluspilt teisest võib mõjuda kommunikatsiooni pärssivalt.
Politsentrilisuse all võib mõista avatud ja eelarvamustevaba suhtumist teistesse kultuuridesse, mis peaks olema lahutatud enda kujutlustest teistest.
Poliotsentrilisus ettevõtte juhtimises
Polütsentrilisuse kontseptsioon mängib üha enam erilist rolli rahvusvahelises ettevõtte turunduses. Eri riikide rahvusvaheliste ettevõtete vahelises suhtluses on teatud pingeid. Kaubandussuhetes peavad need ettevõtted toime tulema tasakaalustamisega kohaliku kommunikatsioonitöö ja globaalse kommunikatsioonijuhtimise vahel. Praxis des PR-Managements by Lies toob üksikasjalikumalt välja, milliseid probleeme see kommunikatsiooniolukord kaasa toob.
Eriti rahvusvahelise turunduse valdkonnas on erinevusi kohaliku või rahvusvahelise turunduse raamistiku vahel. Sõltuvalt sellest, millistele turgudele soovitakse jõuda, tuleb turundusjuhtimist kohandada nii, et põhisõnumid jõuaksid ka plaanipäraselt kohale. Sellega seoses mainitakse eespool nimetatud töös polütsentrilist strateegiat, mille puhul turundusidee PR-sisu ja sõnumid peaksid olema orienteeritud „vastuvõtva riigi“ eripäradele. Etnotsentriline strateegia, millega ettevõte argumenteerib oma „kultuurilisest raamistikust“ lähtudes, kujutab endast vastupidist. Eesmärk ei ole siinkohal jõuda vastuvõtva riigiga samadele väärtustele. Selle asemel keskendutakse tahtele ühise asja nimel. Oma kultuurilised väärtused ei tohiks takistada koostööd.
Polütsentrilisuse põhiidee on lahutada oma hindamiskriteeriumid oma kultuurispetsiifilistest väärtustest.
Kirjandus
Holz, Hans Heino (1972): Hoovused ja suundumused neomarksismis. München: Hanser.
Lies, Jan (toim.) (2015): Praxis des PR-Managements. Strateegiad – vahendid – rakendamine. Wiesbaden: Springer Gabler.
Lüsebrink, Hans-Jürgen (2016): Intercultural Communication. Interaktsioon, võõraste tajumine, kultuuritransfeer. Stuttgart: J. B. Metzler.
Neubert, Harald (2009): Line Gramsci – Togliatti – Longo – Berlinguer. Uuendus või revisionism kommunistlikus liikumises. Hamburg: VSA.
Schönhuth, Michael: Das Kulturglossar. http://www.kulturglossar.de/html/p-begriffe.html#polyzentrismus https://educalingo.com/de/dic-de/polyzentrismus [09.02.2019].