Parempoolne ekstremism

Paremäärmuslust ei saa mõista kui ühtset ideoloogiat. Pigem hõlmab see mõiste erinevaid voolusid, ideoloogilisi suundumusi ja organisatsioonilisi vorme (vt Grumke 2007, 20).

Parempoolne ekstremism riigiinstitutsioonide vaatenurgast vaadatuna

Põhiseaduse kaitseameti seisukohalt hõlmab mõiste „paremäärmuslus“ neid püüdlusi, mis on suunatud vabademokraatliku riigikorra (FdGO) vastu (vt Jesse 2004, 9). Seega hõlmab mõiste ekstremism nii vasakpoolseid kui ka parempoolseid liikumisi. Vastavalt kirjeldab paremäärmuslus „poliitilise ekstremismi parempoolset varianti“ (Grumke 2007, 21).

Parempoolne ekstremism politoloogia vaatenurgast vaadatuna

Politoloogias mõistetakse parempoolset ekstremismi kui „üsna hajusat ja ebaühtlast hoiakute, käitumise ja organiseerumise valdkonda“ (Gessenharter 1998, 33). Kui avalikud seisukohad keskenduvad tavaliselt ekstremistlikule käitumisele – näiteks parempoolse vägivalla toimepanemisele -, siis politoloogia vaatenurk rõhutab suhtumise tasandi olulisust. Parempoolsete äärmuslike hoiakute komponentideks peetakse militarismi, šovinismi, sotsiaaldarvinismi, autoritaarsust, rassismi, antisemitismi ja natsismimeelsust (vt Grumke 2007, 22; vt Stöss 2000, 20 jj.). Kõik elemendid ei pea ilmnema üheaegselt, et näidata paremäärmuslikke hoiakuid. Siiski võib eeldada, „et enamik elemente on aluseks, kui inimene otsustab hakata tegutsema paremäärmuslike rühmituste või organisatsioonide juures“ (Grumke 2007, 23). Mitte iga inimene, kellel on paremäärmuslike hoiakute muster, ei väljenda seda ka oma käitumises. Seetõttu võib eeldada, et ühiskonnas on suletud paremäärmusliku maailmavaatega inimeste osakaal palju suurem kui nende inimeste arv, kes väljendavad seda hoiakut vastavas käitumises. Sellest hoolimata peetakse hoiakute taset paremäärmusluse vajalikuks eelduseks. Mõlemat mõõdet saab üksteisest eristada, kuid ainult koos suudavad nad täielikult esindada paremäärmusluse mõistet (vt Grumke 2007, 23; vt Stoss 2000, 25).

Ideoloogilised omadused

Rassism on paremäärmusluse keskne tunnus. Siin lükatakse tagasi nõue universaalsetele inimõigustele, eeldades rassilist või eetilist ebavõrdsust. Antisemitism on selles kontekstis eriti levinud rassistliku mõtlemise vorm. Teine tunnus on šovinism, mis kirjeldab liialdatud natsionalismi, mida tavaliselt iseloomustab vaenulik suhtumine teistesse riikidesse ja rahvastesse. Eriline tunnus on etnopluralismi mõiste. Eeldatakse, et rahvad on võrdsed, kuid mitte homogeensed. See loomulik ebavõrdsus toob kaasa kriise, mistõttu nõutakse, „et rahvaid konstrueeritaks etniliselt ja kultuuriliselt homogeensetena, kes elavad üksteisest eraldi ja ei segune“ (Bruns jt. 2015, 12), et tagada „kultuuriline puhtus“ (Bruns jt. 2015, 12). Teine parempoolse ekstremismi tunnusjoon on rahvussotsialismi trivialiseerimine või ülistamine. Siia kuulub ka nn ajalooline revisionism, mis käib käsikäes holokausti ja Saksamaa süü eitamisega Teises maailmasõjas (vt Grumke 2007, 24). Lisaks nendele tunnustele iseloomustab paremäärmuslikku ideoloogiat universaalsete inimõiguste, multikultuursuse ja „liberaalse demokraatia väärtuspluralismi, nagu see väljendub parlamentaarsetes demokraatlikes süsteemides“ (Grumke 2007, 25), tagasilükkamine.

Uus parempoolsus

„See, mis […] kaupleb poliitilises diskursuses kui „paremäärmuslus“, on aja jooksul nii palju muutunud, et […] varasemast diferentseeritum terminoloogia näib vajalik“ (Gessenharter/ Frochling 1998, 11). Ühiskonnas on laialt levinud eeldus, et paremäärmuslased esinevad kui Springer’i saapad jalas kandvad, vägivallale kalduvad skinheadid ning et paremäärmuslike hoiakute puhul saab rääkida vägivallatseja valmisoleku probleemist, kes on sattunud raskesse elujärjekorda (vt Bruns jt 2015, 86). Uusparempoolsus tähistab poliitilist spektrit, mis kujunes välja 1960. aastate lõpus, alustades Prantsusmaalt. See näeb end nn 68ndate liikumise vastukaaluks. Sellest tulenevalt on nad liberalismi ja egalitarismi vastu. Uusparempoolseid tegijaid iseloomustab asjaolu, et nad ei ole ohtlikud selles mõttes, et neid võiks võrrelda vägivaldsete „pätinatsidega“. Pigem seisneb ohtlikkus selles, et nad püüavad tungida elanikkonna keskele ja mõjutada selle mõtlemist, lülitades end sisse avalik-poliitilistesse diskursustesse (vt Mense et al. 2016, 183). Seda tehes taotlevad nad eesmärki radikaliseerida väärtuskonservatiivset keskust, „õhutades püsivalt pahameelt teatud elanikkonnarühmade vastu“ (Bruns jt. 2015, 14). Nad seisavad inimeste vahelise ebavõrdsuse, antisemitismi, moslemivastase rassismi, konservatiivsete soorollide ja hierarhilise ühiskonna eest (vt Bruns et al. 2015, 86).

Kirjandus

Bruns, Julian/ Glösel, Kathrin/ Strobl, Natascha (2015): Rechte Kulturrevolution. Kes ja mis on tänane uus paremik? Attac Basis Texte 47. Hamburg: VSA.

Gessenharter, Wolfgang (1998): Neue extreme Rechte, intellektuelle Neue Rechte und Rechtsextremismus. In: Gessenharter, Wolfgang/ Fröchling, Helmut (eds.): Rechtsextremismus und neue Rechte in Deutschland: Zur theoretischen und empirischen Neuvermessung eines politisch-ideologischen Raumes? Wiesbaden: Springer, 25-66.

Gessenharter, Wolfgang/ Frochling, Helmut (1998): Rechtsextremismus und Neue (radikale) Rechte – Einladung zu einem Dialog. In: Gessenharter, Wolfgang/ Fröchling, Helmut (eds.): Rechtsextremismus und neue Rechte in Deutschland: Zur theoretischen und empirischen Neuvermessung eines politisch-ideologischen Raumes? Wiesbaden: Springer, 11-24.

Grumke, Thomas (2007): Rechtsextremismus in Deutschland. Mõiste – ideoloogia – struktuur. In: Glaser, Stefan/ Pfeiffer, Thomas (eds.): Erlebniswelt Rechtsextremismus. Inimese põlgamine meelelahutusliku väärtusega. Taustad. Meetodid. Ennetamise praktika. Schwalbach am Taunus: Wochenschau Verlag, 19-35.

Jesse, Eckhard (2004): Poliitilise ekstremismi vormid. In: Saksamaa Liitvabariigi siseministeerium (toim.): Ekstremism in Germany. Erscheinungsformen und aktuelle Bestandsaufnahme. Berlin, 7-24.

Mense, Thomas/ Schubert, Frank/ Widemann, Gregor (2016): From „concerned citizens“ to resistance fighters? – Pegida ja uusparempoolsus. In: Decker, Oliver/ Kiess, Johannes/ Brähler, Elmar (toim.) (20016): Die enthemmte Mitte. AutoritÄre und rechtsextreme Einstellungen in Deutschland. 2nd ed. Gießen: Psychosozial-Verlag, 179-200.

Stöss, Richard (2000): Rechtsextremismus im vereinten Deutschland. 3rd ed. Berlin: Friedrich Eberti Fond.