Neonatsism
Määratlus
Mõiste „neonatsism“ viitab poliitilisele rühmitusele, mille põhitunnuseks on „püüdlus (pärast 1945. aastat) taaselustada natsionaalsotsialism“. Rühmituse ideoloogia peamised tunnusjooned on natsionalism, rassism, autoritaarse „Führerstaat“ nõudmine ja demokraatlike põhimõtete kaotamine. Erinevalt subkultuurilisest paremäärmuslusest iseloomustab neonatsisid tugevam poliitiline aktivism. Suurem osa neonatsidest samastab end otseselt poliitilise juhtkonna orientatsiooniga ja natsiajastu rassistlike tunnetega, milles seda autoritaarset riigikorda nähakse ideaalina. „Osades stseeni osades nähakse aga Adolf Hitleri poliitikat kui kõrvalekaldumist väidetavalt tõelise natsionaalsotsialismi „puhtast doktriinist“.“
Tekkimine ja levik
Umbes alates 1970. aastate lõpust tekkisid peamiselt DDRis (1949-1990) neonatsistlikud rühmitused, millel erinevalt vanadest natsidest puudub otsene seos Kolmanda Reichi ja Adolf Hitleri režiimiga. Neonatsismi esindajad on seega peamiselt noored, kes pooldavad natsionaalsotsialismi ideoloogiaid ja näitavad ka suuremat kalduvust vägivallale.
- aastal õnnestus NPD (Saksamaa Rahvusdemokraatliku Partei) liidril Udo Voigtile võita oma erakonnale üha rohkem paremäärmusliku spektri osi ja rühmi, mille tulemusena on ka avalik poliitiline aktiivsus üha enam kasvanud. Alates 1997. aastast on igal aastal korraldatud üle 100 radikaalse parempoolsuse meeleavalduse, marsi ja kogunemise.
- aastal keelustati arvukad ühendused kõrge agressiivsuse ja vägivalla kasutamise valmisoleku tõttu ning moodustati lahtiseid ühendusi, mida nimetatakse ka seltskondadeks. Neonatside arv on 2200.
- aastal oli föderaalse põhiseaduse kaitseameti hinnangul umbes 4400 neonatsist ja 107 neonatsistlikku rühmitust ja organisatsiooni. Avalikel üritustel esineb tavaliselt veidi üle 5000 paremäärmuslase.
Alates 2010. aastast vähenes avalike ürituste arv, kuna aktivistid tegutsesid korduvalt nende vastu. Põhiseaduse kaitseamet loeb 153 neonatsistlikku rühmitust ja 5600 neonatsisti.
- aastal on paremäärmuslikud stseenid nüüdseks võrgustunud ka muusikastseenides ja subkultuurilistes segastseenides (huligaanid/rokkarid). Muid paremäärmuslastest üksikisikuid ja parteiväliseid struktuure on 6600. Kokku on paremäärmuslaste potentsiaal hinnanguliselt 32 080 isikut, kellest umbes 13 000 on vägivallale orienteeritud paremäärmuslased.
Iseloomustus ja mõju
Neonatsismi poolehoidjaid saab eristada erinevate tunnuste alusel:
– nad esindavad poliitiliselt äärmuslikku, radikaalset hoiakut, mida näidatakse, propageeritakse ja tunnistatakse
– liberaalne, demokraatlik põhikorraldus on rangelt tagasi lükatud
– neil on soov autoritaarse ja totalitaarse riigikorra järele
– nad esindavad vägivaldseid, rassistlikke ja natsionalistlikke ideid
– teisi rahvaid kirjeldatakse kui alamaiseid
– soov „rassil“ põhineva rahvusliku kogukonna järele, mis piirab üksikisiku põhiõigusi ja lükkab tagasi demokraatia
– nad on veendunud pluralismivastasuses
– nad nõuavad militariseeritud korraprintsiibiga liidririiki
– pidevalt eitatakse või relativiseeritakse natsionaalsotsialismi ja 3. Reichi, mida peetakse riigikorra ideaaliks.
– Agressiivne agitatsioon välismaalaste, immigrantide ja pagulaste vastu.
Varem võis paremäärmuslike poliitiliste vaadete toetajaid ja pooldajaid sageli ära tunda nende välimuse järgi. Bomberjoped, Springer-saapad ja skinheadid olid tüüpiliseks väljanägemiseks. Tänapäeval on see aga vaid üks paljudest eelarvamustest.
Avalikult kasutavad rühmitused enda identifitseerimiseks sageli ruune (nt: must päike), märke põhjamaade mütoloogiast (näiteks valge keldi rist kui „valge rassi“ sümbol) või sarnaseid sümboleid. Samuti kasutatakse avalikkuses korduvalt järgmisi arvkoode: 18 (Adolf Hitler), 88 (Heil Hitler), 14 (14 sõna – David Lane), 19/8 Sieg Heil), 28 (veri ja au) ja palju muud. .
Selliseid sümboleid ja märke kasutatakse avalikult, vastavalt maalitud või kirjutatud, et provotseerida vastaseid ja tugevdada lugedes ühtekuuluvus- ja kogukonnatunnet. Selliseid sündmusi nagu pööripäeva või „Ostara“ festivalid kasutatakse samuti ettekäändena, et kohtuda paremäärmusliku subkultuurina. Samuti väljendavad teatud kaubamärgid, riietus või muusikastiilid teatud kuuluvust:
– Välimus skinheadidena (et konfliktides või vaidlustes eelis oleks antud).
– teatud muusikagrupid ja -bändid (Black Metal, Dark Wave).
– teatud kaubamärke, näiteks Lonsdale’i, kandsid paljud neonatsid. Sellised kaubamärgid tunnistasid korduvalt oma vastuseisu äärmuslikule subkultuurile ja paljud selle vastased hakkasid neid kandma, et provotseerida
– pitsid on kantud kahes värvitoonis (üks punane, teine valge – blood & honour)
– Doc Martensi kaubamärk hakkas teadlikult tootma hüpiksaapaid, et tuua neid rahva sekka, et nad kaotaksid oma negatiivse konnotatsiooni
– brändi New Balance kandis sageli NN, sest kingadel oli „N“ (nad tunnistasid ka avalikult NN-i vastu)
– Helly Hanson kandis sageli („H.. H..“)
– kaubamärke nagu Dobermann, Pitbull, Troublemaker, Streetwear, ProViolence seostatakse sageli paremäärmuslastega.
– kaubamärk Dobermann on tunnistanud oma sidemeid parempoolsete ringkondadega ja müüb teadlikult riideid poodides koos näiteks Pitbulliga, et provotseerida. Kuna riietel on sarnane stiil, omistatakse mõlemale kaubamärgile seoseid parempoolse stseeniga.
Kõik neonatsid on paremäärmuslased, kuid mitte kõik paremäärmuslased ei ole neonatsid. Välise välimuse põhjal ei saa öelda, kas keegi kuulub neonatsismi subkultuuri või mitte.
Neonatsism on poliitiline ja ideoloogiline liikumine, mis põhineb natsionaalsotsialismi alustel. Neonatsid taotlevad sageli etniliselt homogeenset ühiskonda, kus valgeid rassi peetakse kõrgemaks. Nad on tavaliselt antiliberaalsed, demokraatiavastased ja pluralismivastased ning propageerivad vägivalda ja terrorismi kui vahendit oma eesmärkide saavutamiseks.
Hiljutised näited neonatsismist on kahjuks endiselt ilmsed paljudes maailma osades, sealhulgas Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Siin on mõned hiljutised juhtumid ja arengud:
– Saksamaal pääses Bundestagisse paremäärmuslik Alternatiiv Saksamaale (AfD), mis ei ole sellest ajast peale täielikult lahti saanud oma neonatsistlikest juurtest. Samuti on üha rohkem parempoolseid rühmitusi ja üksikisikuid, kes avalikult omaks võtavad natsionaalsotsialismi.
– USAs on Donald Trumpi tõus tugevdanud parempoolset liikumist ja viinud vihakuritegude arvu suurenemiseni. Selle näiteks on 2021. aasta jaanuaris Trumpi toetajate rünnak Kapitooliumi hoonele, millel oli palju neonatsistlikke sümboleid ja loosungeid.
– Rootsis on paremäärmuslik Põhjamaade Vastupanuliikumine viimastel aastatel saavutanud mõju ja viinud läbi mitmeid vägivaldseid rünnakuid. Rühmitusel on tihedad sidemed neonatsistidega ja see pooldab vägivalla kasutamist oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
– Austraalias on viimastel aastatel suurenenud parempoolsete rühmituste ja tegevuste arv, sealhulgas neonatsismiga seotud rühmituste arv. Üks näide on rühmitus Antipodean Resistance, mis on tuntud oma vägivaldse tegevuse ja neonatsistlike vaadete poolest.
Need näited näitavad, et neonatsism on endiselt tõeline oht ühiskonnale ja et me peame jätkuvalt sellele ideoloogiale ja selle toetajatele vastu seisma.
Kirjandus
Adler, Sabine: Die DDR und ihre Neonazis: Real existierender Rechtsextremismus, 10.10.19, https://www.deutschlandfunk.de/die-ddr-und-ihre-neonazis-real-existierender.862.de.html?dram:article_id=460746 (viimati vaadatud 04.12.2020).
Egenberger, Christopher (2008): Woran erkennen ich Rechtsextreme? https://www.bpb.de/politik/extremismus/rechtsextremismus/41314/woran-erkenne-ich-rechtsextreme?p=0 (viimati vaadatud 04.12.2020)
Hennig Eike (1993) Neonatsistlik militarism ja ksenofoobne eluviis „vanas“ ja „uues“ Saksamaa Liitvabariigis. In: Otto HU., Merten R. (eds) Rechtsradikale Gewalt im vereinigten Deutschland. VS Verlag für Sozialwissenschaften, Wiesbaden. https://doi.org/10.1007/978-3-322-97285-9_5 (viimati vaadatud 04.12.2020).
Nandlinger, Gabriele: Millal räägime paremäärmuslusest, paremradikalismist või neonatsismist….? 25.07.2008. https://www.bpb.de/politik/extremismus/rechtsextremismus/41312/was-ist-rechtsextrem?p=1 (viimati vaadatud 04.12.2020)
Radke, Johannes: Der rechtsextreme „Kampf um die Straße“, 14.05.2014, https://www.bpb.de//politik/extremismus/rechtsextremismus/184385/der-rechtsextreme-kampf-um-die-strasse (viimati vaadatud 04.12.2020).
https://www.duden.de/rechtschreibung/Neonazismus (viimane juurdepääs 04.12.2020).
https://www.verfassungsschutz.de/de/service/glossar/neonazismus-neonationalsozialismus (viimane juurdepääs 04.12.2020)
https://verfassungsschutzberichte.de/pdfs/vsbericht-2000.pdf
https://publikationen.uni-tuebingen.de/xmlui/bitstream/handle/10900/63273/vsb2010.pdf?sequence=1&isAllowed=y