Nähtamatu religioon

Thomas Luckmanni esseed „Nähtamatu religioon“ (1991) peetakse tänapäeval (religiooni-)sotsioloogia klassikaks. Kulus peaaegu 24 aastat, enne kui ingliskeelne versioon The Invisible Religion (1967), mis omakorda põhines tekstil The Problem of Religion in Modern Society (1961), uuesti tõlgiti (vt Knoblauch, lk 7). Thomas Luckmann (1927-2016) õppis muuhulgas filosoofiat, germanistikat, romanistikat ja psühholoogiat ning oli 24 aastat Konstanzi ülikooli sotsioloogiaprofessor (vrd. järelsõna).

Funktsionalistlik religioonikontseptsioon: religiooni erastamine

Essee peamised teemad on religiooni määratlus, areng ja uued sotsiaalsed vormid (vrd. Knoblauch, lk 11) ning küsimus, kas religioossus on tänapäeva ühiskonnas tegelikult kadumas, nagu näitab tänaseni vähenev osalus kiriklikes organisatsioonides. Luckmann väidab, et religioossed funktsioonid muunduvad teistesse (era)sotsiaalsetesse vormidesse.

Kontseptsiooni tuum on tees „religiooni erastamisest“. Nähtamatu religiooni all peetakse silmas eraviisilist, individuaalset religioossust ja sellega seotud lahusolekut puhtalt avalikust, institutsionaliseeritud arusaamast religioonist (usk versus religioosne kuuluvus). Luckmanni „nähtamatu religiooni“ käsitlemisel on otsustav funktsionalistlik lähenemine. Erinevalt sisulisest määratlusest, mis küsib religioonide konkreetse, sisulise olemuse järele ja käsitleb eelkõige inimeste ideid ja suhet teispoolsesse, püha, üleloomulikku jõudu, mõistab funktsionalistlik kontseptsioon religiooni kui sotsiaalses struktuuris toimijat, mis määrab kaasa indiviidi ja ühiskonna vahelised suhted (vt Knoblauch, lk 12). Lihtsustatult öeldes ei ole enam eelkõige küsimus selles, mis määratleb religiooni sisuliselt, vaid selles, millist individuaalset ja sotsiaalset kasu see täidab. Sellest tuleneb Luckmanni radikaalne tees, et „religioosne ise on sotsiaalse tuum“ (Knoblauch, lk. 13), kui tema juures tõstetakse „maailmavaate“ internaliseerimine „religiooni universaalseks sotsiaalseks vormiks“ (Knoblauch, lk. 16). Luckmann ise kirjutab:

„Ajaloolise indiviidi teadvuse ja südametunnistuse individualiseerumine toimub vähem maailmavaate originaalse taasloomise kui juba eelnevalt konstrueeritud maailmavaate internaliseerimise kaudu. […] Kui me eelnevalt määratlesime maailmavaadet kui religiooni universaalset sotsiaalset vormi, siis saame vastavalt sellele määratleda isiklikku identiteeti kui individuaalse religioossuse universaalset vormi.“ (Luckmann, lk 109)

Selle avatud definitsiooni kohaselt võib siis kõike, mis täidab tähendust loovat, maailmavaadet konstitueerivat funktsiooni, mõista kui „religioosset“ või „püha“. Usk üleloomulikku jõudu, mida traditsiooniliselt mõistetakse tõeliselt religioossena, on siinkohal asendatud orientatsiooni ja identiteeti andva funktsiooniga.

Kaasaegne „püha kosmos“.

Luckmanni teooria kohaselt täiendab traditsioonilist „püha kosmose“ kaasaegne „püha kosmose“ (vt Luckmann, lk 153). Modernsuse valdavaks püüdluseks on individuaalne autonoomia, mis eristub „pühade“ teemade „eneseväljenduse, eneseteostuse, liikuvuse eetose, seksuaalsuse ja perekondlikkuse“ (Luckmann, lk. 157) kaudu (Luckmann, lk. 157). Mida selgesõnaliselt ei käsitleta, on oma suremus ja vananemine: „‚autonoomne‘ indiviid on noor ja ei sure kunagi. (Luckmann, lk 158)

Luckmanni avatud religioonikontseptsiooni näideteks oleksid näiteks 20. sajandi esoteerilised New Age’i liikumised, aga ka spordialad nagu kulturism (vrd. Mörth, lk 2), jooga või jalgpall. Luckmanni sõnul võiks ka teisi nn „asendusreligioone“ siinpool maailma, näiteks vegan eluviisi, nimetada religioosseks.

Kriitika: avatud religioonikontseptsiooni probleem

Luckmanni kriitika eelkõige kiriku puhta sotsioloogia suhtes on avaldanud positiivset mõju religioonisotsioloogilisele uurimisele individualiseeritud usuvormidega (vt Mörth, lk 4). Sellegipoolest puuduvad tema teoreemil konkreetsemad selgitused. Religiooni identiteeti loovas ja maailmapilti konstitueerivas iseloomus ei ole kahtlust, kuid jääb ebaselgeks, miks kõik, mis täidab neid funktsioone, on „religioosne“. Seetõttu on üks kriitika, mida on esitatud, et Luckmanni lähenemisviisist on kadunud konkreetselt religioosne (vt Knoblauch, lk 12). Vastupidi, teadlikult areligioossed väärtussüsteemid (ateism) ei ole adekvaatselt arvesse võetud. Knoblauch märgib oma eessõnas ka, et Luckmanni essee esitab pigem esialgse eelnõu nähtamatust religioonist (vrd. Knoblauch, lk 11). Siiski tuleks rõhutada funktsionaalset lähenemist religioonile kui vastandit sisulisele lähenemisele. Günter Dux rõhutab: „Ainult teooria, mis argumenteerib nii funktsionaalselt kui ka sisuliselt, lubab seletada religiooni päritolu. (Dux, lk 20)

Kirjandus

Luckmann, Thomas: The Invisible Religion [1963/1967]. Hubert Knoblauchi eessõnaga. Frankfurt am Main: Suhrkamp 1991.

Knoblauch, Hubert: Die Verflüchtigung der Religion ins Religiöse. Thomas Luckmanni nähtamatu religioon. In: Thomas Luckmann: Nähtamatu religioon. Frankfurt am Main: Suhrkamp 1991, lk. 7-41.

Dux, Günter: Origin, Function and Content of Religion. In: Günter Dux (ed.): Internationales Jahrbuch für Religionssoziologie. Wiesbaden: Springer Fachmedien 1973 (= On the theory of religion. Religion and language. Vol. 8), pp. 7-67.

Mörth, Ingo: Ühe olulise raamatu uusväljaandest: Thomas Luckmanni „The Invisible Religion“. In: Swiss Journal of Sociology. 19. kd. nr. 3. Montreux 1993, lk. 627-634. http://soziologie.soz.uni-linz.ac.at/sozthe/staff/moerthpub/LuckmannRezension.pdf [15.02.21].

Sozialwissenschaftliches Archiv Konstanz: Nachruf Thomas Luckmann. https://www.kim.uni-konstanz.de/soz-archiv/aktuelles/nachrufe/nachruf-thomas-luckmann/ [15.02.21].