Mitmetähenduslikkuse taluvus

Kultuuridevaheline pädevus liigitatakse sotsiaalse pädevuse valdkonda. Sotsiaalne pädevus võimaldab adekvaatset esinemist kultuurikeskkonnas. Kultuuridevaheline pädevus soodustab ka võimet suhelda mittekultuurilises keskkonnas. Isikut kirjeldatakse kui „sotsiaalselt kompetentset“, kui ta on võimeline suhtlema võõrastest kultuuridest pärit inimestega. See saavutatakse sellega, et inimesed suudavad tajuda oma vastaspoolte arusaamu ja ideid. Oma sotsiaalset käitumist tuleb kahtluse alla seada võõra kultuuri seisukohast ja vajadusel korrigeerida. Oma väärtushinnanguid ja norme ei tohiks välistada, vaid neid tuleks paindlikult ja vastavalt olukorrale kohandada.

Kultuuriliselt põlisrahvas ja kultuuriliselt võõras

Selle eelduseks on teadlikkus kultuurispetsiifiliste ja mittekultuurispetsiifiliste käitumismustrite olemasolust ning valmisolek oma väärtuste üle järele mõelda ja neid muuta. Sotsiaalset ja kultuuridevahelist pädevust peetakse üldiselt õpitavaks, kusjuures eeldatakse, et varases sotsialiseerumises pannakse alus, mis mõjutab kultuuridevahelise pädevuse arengut otsustavalt. Kultuuridevahelise pädevuse omandamine ei piirdu seega ainult riigispetsiifiliste teadmiste, võõrkeeleoskuse, kultuuritraditsioonide või käitumismustritega. Kultuuridevaheline pädevus peaks tundma inimesi, et nad tajuksid, mõtleksid ja küsitleksid oma kultuuri. Selleks peab inimene olema aru saanud oma kultuurist ja sellest tulenevatest tegevusmustritest (vt Derboven/ Kumbruck 2005, 6 f.). Kühlmann nimetab kultuuridevahelise pädevuse saavutamise põhieelduseks seitse nõuet. Kõigepealt mainib ta mitmetähenduslikkuse sallivust (vt Kühlmann 1995, 36).

Mitmetähenduslikkuse sallivus – mis see on?

Kultuuridevahelise pädevuse paremaks määratlemiseks on välja töötatud erinevaid mudeleid, millest enamik põhineb teatud isiksuseomaduste loeteludel. Enamikus kultuuridevahelise pädevuse mudelites on mitmetähenduslikkuse taluvus loetletud olulise aspektina (vt Straub/ Weidemann/ Weidemann 2007, 42 f.).

Mõiste ambivalentsus pärineb ladina keelest ja tähendab mitmetähenduslikkust. Seega kirjeldab mitmetähenduslikkuse tolerantsus pädevust ära tunda mitmetähenduslikkust ja vastuolusid ning taluda sellest tulenevat ebakindlust (vt Derboven/ Kumbruck 2005, 6).

Kultuurilised ootused

Kultuuridevahelistes kohtumistes tekib alati uusi olukordi, mis on vastuolus oma kultuuriliste ootustega. Need vastuolud võivad panna suhtluspartnerid suurele pingele. Rollidistants ja empaatia võivad aidata neid olukordi tajuda ja väljendada (vrd. Krappmann 1973, 150).

Interaktsiooni osapooled peavad kõigepealt „kohanema vastastikuste ootustega“ (Krappmann 1973, 151) ja pidama läbirääkimisi uute interaktsioonitingimuste üle. Sellest tulenevalt ei saa interaktsionääride vajadusi enam täielikult rahuldada. Selle käigus „püüavad kõik interaktsioonipartnerid […] säilitada ja esitada igas olukorras identiteeti, mis hoiab kinni nende eripära“ (Krappmann 1973, 151).

Erinevuste aktsepteerimine

Interaktsioonides osalemise eelduseks on, et säilitatakse indiviidide identiteet ja samal ajal väljendatakse ootuste mitmekesisust. Põhimõtteliselt hõlmab suhtlemine teiste inimestega emotsionaalsete vajaduste rahuldamist. Selleks, et rahuldada vähemalt osa neist vajadustest, astuvad inimesed interaktsioonidesse. Nad peavad leppima sellest tulenevate lahknevuste ja vastuoludega, sest need on iga interaktsioonisuhte lahutamatu osa (vt Krappmann 1973, 151). Selles kontekstis saab väga selgeks, et „indiviid […] ei saa põgeneda ambivalentsusest“ (Krappmann 1973, 152).

Krappmanni järgi on ambivalentsuse taluvus võime taluda vastuolulisi rollide kaasamisi ja motivatsioonistruktuure võrdselt nii enda kui ka interaktsioonipartnerite puhul (vrd Krappmann 1973, 155). Seega avab mitmetähenduslikkuse tolerantsus indiviidile võimaluse interaktsiooniks, eriti kultuuridevahelises ruumis. Samal ajal vähendab see ärevust, tehes indiviidile selgeks, et ta võib säilitada tasakaalu erinevate normide ja motiivide vahel isegi „väga vastuolulistes olukordades“ (Krappmann 1973, 155).

Identiteedi kujunemine

Järelikult ei ole mitmetähenduslikkuse taluvus mitte ainult oluline pädevus kultuuridevahelistes kohtumistes, vaid oluline ka indiviidi identiteedi kujunemise seisukohalt. Oma isikliku identiteedi kujunemisel on indiviid korduvalt sunnitud „sünteesima vastuolulisi identifikatsioone“ (Krappmann 1973, 167). Sest „ilma „selle [mitmetähenduslikkuse sallimiseta] ei ole mõeldav ükski mina-identiteet, sest ta peab end liigendama, tasakaalustades püüdlike ootuste vahel ja ühise sümbolisüsteemi raames“ (Krappmann 1973, 167).

Iga inimene peab leppima sellega, et ootused ja vajadused ei lange alati kokku ning et isiklike kogemuste ja üldkehtivate väärtussüsteemide vahel on lõhed. Kui indiviid eitab või surub neid ebaselgusi maha, ei saa ta arendada identiteeti ega seega esindada oma konkreetset seisukohta interaktsioonides (vrd. Krappmann 1973, 167).

Kirjandus

Derboven, Wibke/ Kumbruck, Christel (2005): Interkulturelles Training Trainingsmanual zur Förderung unterkultureller Kompetenz in der Arbeit. Heidelberg: Springer Verlag.

Krappmann, Lothar (1973): Soziologische Dimension der Identität. Strukturelle Bedingungen für die Teilnahme an Interaktionsprozessen. 3. Auflage. Stuttgart: Klett.

Kühlmann, Torsten (1995): Mitarbeiterentsendung ins Ausland – Auswahl, Vorbereitung, Betreuung und Wiedereingliederung. Göttingen: Verlag für Angewandte Psychologie.

Straub, Jürgen/ Weidemann, Arne/ Weidemann, Doris (Hrsg.) (2007): Handbuch interkultureller Kommunikation und Kompetenz. Grundbegriffe – Theorien – Anwendungsfelder. Stuttgart: J. B. Metzler.