Mitmekesisus

Mitmekesisuse mõiste ei viita kindlale, selgelt määratletud mõistele, vaid kujutab endast diskursust, mis „käsitleb küsimust, milline on sotsiaalse mitmekesisuse asjakohane poliitiline, õiguslik, majanduslik ja pedagoogiline käsitlemine“ (Sievers 2013, 16 f.). Sellest tulenevalt on olemas kaks erinevat arusaama mitmekesisusest. Ühelt poolt mõistetakse mitmekesisust kui erinevustele keskenduvat mitmekesisust ja teiselt poolt arusaama ühisosa ja erinevuste kokkuvõttest (vrd. Sievers 2013, 17).

Mitmekesisus ja erinevus

Schönhuth märgib sellega seoses, et mõiste võib tähendada mitmekesisust mitmekesisuse ja mitmekesisuse tähenduses, aga ka erinevust erinevuse ja eripära tähenduses. Tuleb märkida, et mitmekesisust kasutatakse positiivses ja erinevust negatiivses tähenduses (vt Schönhuth 2011, 52). Sievers toob samuti esile mitmekesisuse käsitluse kaks tasandit, kuid eristab analüütilist ja normatiivset lähenemist. Esimene eristab ainult mitmekesisust iseenesest, samas kui normatiivne lähenemine hindab positiivselt eelnevaid kirjeldusi ja rõhutab iga inimese väärtustamist (Sievers 2013, 17).

Allemann-Ghionda sõnul koosneb mitmekesisus individuaalsetest ja grupiga seotud omadustest. Ta juhib ka tähelepanu sellele, et need on osaliselt kaasasündinud, osaliselt individuaalselt omandatud ning osaliselt seaduste ja institutsionaalsete tavade ja raamtingimuste poolt loodud. Näitena toob Allemann-Ghionda välja sotsiaalmajandusliku staatuse, etnilise kuuluvuse, rahvuse, soo või sugu, religiooni ja palju muud (vt Allemann-Ghionda/ Bukow 2011, 25). Lisaks hõlmab Schröteri sõnul mitmekesisuse mõiste ka nõudmist sallivuse, diskrimineerimisvastasuse ja võrdsete võimaluste realiseerimise järele (Schröter 2009, 79). Seetõttu muutub mitmekesisuse mõiste Schönhuthi sõnul oluliseks kultuurilise mitmekesisuse ja riigi või riigiülese tegevuse vahelises vastastikuses seoses, samuti töökohal (vt Schönhuth 2011, 54).

Mitmekesisuse haridus ja mitmekesisuse juhtimine

Mitmekesisuse kontseptsiooni asjakohasus kajastub edasistes kontseptsioonides, nagu mitmekesisuse hariduse kontseptsioon ja mitmekesisuse juhtimise kontseptsioon. Viimane on Barmeyeri sõnul Ameerika kontseptsioon, „mis tunnustab organisatsiooni liikmete heterogeensust kui võimalust ja väärtusi ning mille eesmärk on tõhusalt kasutada iga üksiku töötaja sellega seotud potentsiaali […]“ (Barmeyer 2012, 40).

Selles kontekstis oleks mitmekesisuse neli mõõdet – isiklik, sisemine, väline ja organisatsiooniline. Mitmekesisuse hariduse kontseptsioon keskendub samuti mitmekesisusele kui potentsiaalile ja väljakutsele ning võimaluste rikkusele. Sellega seoses oleks aga hulgaliselt ülesandeid, mida tuleks täita. Kontseptsiooni tuleks rakendada hariduses kesksete kultuuritehnikate, isevalitud teemade ja oma huvide alusel õppimise, heterogeensete õpperühmadega kaasavate haridusasutuste, sisemise diferentseerimise, puuduste kompenseerimise ning ligipääsetavuse jne kaudu (vrd. Hauenschild/ Robak/ Sievers 2013, 12-13).

Hinnang mitmekesisuse kontseptsioonile

Üheks kriitikakohaks uuringutes on see, et mitmekesisuse kontseptsioon on pelgalt sotsiaalsete eristuste taastootmine, milles „värvilisus“ ei ole eesmärk, vaid probleem. Nimelt ei ole tegu eristustega nagu päev ja öö, vaid sotsiaalse ebavõrdsusega seoses meeste ja naiste, sisserändajate ja mittemigrantide, puudega ja mittepuudega inimeste jne eristamisega (vrd. Walgenbach 2017, 121).

Sellele viidates sõnastab Hormel, et mitmekesisusega seotud diskursused püüavad ühendada kaks lähenemisviisi, nimelt diskrimineerimisvastase programmitöö ja sotsiaalse ja kultuurilise mitmekesisuse väärtustamise lähenemisviisi, et suurendada erinevaid tulemusi (vrd Hormel 2008, 21). Sievers väidab, et mõiste mitmekesisus vajab määratluse teravdamist, et seda oleks võimalik eristada sellistest mõistetest nagu mitmekesisus, heterogeensus või erinevus ja anda edasi sisu (vrd Sievers 2013, 18).

Kirjandus

Allemann-Ghionda, Cristina/ Bukow, Wolf-Dietrich (toim.) (2011): Places of Diversity. Formaadid, korraldused ja lavastused. Wiesbaden: VS.

Barmeyer, Christoph (2012): Diversity Management. In: ers.: Taschenlexikon Interkulturalität. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 40-42.

Hauenschild, Katrin/ Robak, Steffi/ Sievers, Isabel (toim.) (2013): Diversity Education. Zugänge – Perspektiven – Beispiele. Frankfurt a. M.: Brandes & Apsel.

Hormel, Ulrike (2008): Diversity and Discrimination. In: Sozial Extra 11/12, Praxis aktuell: Soziale Arbeit und Diversity, 20-23.

Schönhuth, Michael (2011): Diversity. In: Kreff, Fernand/ Knoll, Eva-Maria/ Gingrich, Andre (toim.): Lexikon der Globalisierung. Bielefeld: Transcript.

Schröter, Susanne (2009): Gender and Diversity. Kultuuriteaduslikud ja ajaloolised käsitlused. In: Andresen, Sünne/ Koreuber, Mechthild/ Lüdke, Dorothea (eds.): Gender and Diversity: Nightmare or Dream Couple? Interdistsiplinaarne dialoog soolise võrdõiguslikkuse ja võrdõiguslikkuse poliitika „moderniseerimisest“. Wiesbaden: VS.

Walgenbach, Katharina (2017): Heterogeensus – intersektsionaalsus – mitmekesisus kasvatusteaduses. Opladen/ Toronto: Barbara Budrich Verlag.