Mitmekeelsus – või mitmekeelsus – viitab võimele rääkida või mõista mitut (erinevat) keelt (Duden 2018). „Nende mitmekesiste keelte hulka ei kuulu mitte ainult ametlikud keeled, vaid ka piirkondlikud keeled, vähemuskeeled ja viipekeeled ning isegi keelevariandid, näiteks murded“ (Riehl 2014, 9).
Äärmiselt ebamäärane mõiste
(Üldine) mõiste mitmekeelsus seostab samaaegselt nii erinevaid keele omandamise vorme inimese ontogeneesis kui ka kasutamist igapäevaelus, tööelus ja institutsioonides (vrd. ibid., 9). Seega kasutatakse saksakeelses maailmas sageli sünonüümselt nii mõisteid mitmekeelsus ja kakskeelsus kui ka polüglott. See viitab mõiste voolavusele ja mitte selgelt määratletud määratlusele (vrd Petersen 2014, 19). Pigem iseloomustab terminit mitmekeelsus oma määratluse ebamäärasus, kuna see hõlmab „lõpmatult palju suhtluspädevuse tasandeid“ (Hernig 2005, 163).
Üldiselt määratletakse mitmekeelsust nelja määratluskriteeriumi alusel:
Omandamise tüüp
Siinkohal viidatakse samaaegsele ja järjestikusele omandamisele ning eristatakse vastavalt sellele. Otsustavat rolli mängivad elufaasid (nt lapse- või täiskasvanueas) (vt Lüdi/Py 2017, 7; Riehl 2014, 11 f.).
Sotsiaalsed tingimused
Selle määratluskriteeriumi puhul eristatakse individuaalset, ühiskondlikku ja institutsionaalset mitmekeelsust (vt Riehl 2014, 12).
Pädevus
Oksaari määratlust mitmekeelsuse kohta (Oksaar 1980, 43) kasutatakse sageli ja kirjeldatakse kui pädevuse taset: „Mina määratlen mitmekeelsust funktsionaalselt. See eeldab, et enamikus olukordades suudab mitmekeelne inimene vajadusel hõlpsasti ühelt keelelt teisele üle minna. Keelte vaheline suhe võib olla üsna erinev – ühes võib sõltuvalt suhtlusakti struktuurist, sh olukordadest ja teemadest, kasutada vähem kõnekat koodi, teises kõnekamat koodi“ (Lüdi/Py 2017, 8).
Keelekonstellatsioonid
See viitab asjaomaste keelte staatusele. Mitmekeelsust iseloomustab kas kaks (või enam) rahvusvaheliselt tunnustatud, täielikult väljaarenenud kultuurkeelt, nt saksa-vene keel, või keel, millel on piirkondlik, kommunikatiivne raadius, nagu on dialekt (vt Lüdi/ Py 2017, 6; Riehl 2014, 16 f.).
Ühekeelsuse müüdist
Mitmekeelsust kuulutatakse sageli millekski ainulaadseks, samas kui ühekeelne habitus näib institutsionaalselt kinnistunud. Kuid globaliseeruva ühiskonna ajal peetakse ühekeelsust pigem „harulduseks“ (vrd. Boschung/ Dietrich 2011, III; Riehl 2014, 9 f.). Natarajan räägib isegi ühekeelsuse leiutamisest: „Selle tagajärjel on tänaseni ilmne, et mitmekesisuse kontekstis rõhutatakse mitmekeelsust ja mitmekeelsust, kuid valitseva mõtlemise raames mööndakse siiski igale inimesele ainult üks keel, et. Seega ei tajuta inimest mitmes keeles erinevalt pädevana. Mitmekeelsel inimesel puuduvad seega identifitseerimise, nimetamise ja kirjeldamise võimalused.“ (Ziese/ Gritschke 2016, 261).
Mitmekeelsuse põhjused on enamasti poliitilised (nt migratsioon), majanduslikud või ajaloolised. Eristatakse ka loomulikku ja didaktiliselt vahendatud mitmekeelsust.
Kirjandus
Boschung, Dietrich/ Riehl, Claudia M. (toim.) (2011): Historische Mehrsprachigkeit: Vana-Vahemere kultuuride keskuse (ZaKMiRa) ja Kölni Ülikooli keelelise mitmekesisuse ja mitmekeelsuse keskuse (ZSM) seminar, juuli 2008. Aachen: Shaker.
Duden (2018): Multilingualism | Spelling, Meaning, Definition. https://www.duden.de/rechtschreibung/Mehrsprachigkeit [22.06.2018].
Hernig, Marcus (2005): Saksa keel kui võõrkeel. Sissejuhatus. Wiesbaden: VS.
Lüdi, Georges/ Py, Bernard (2017): Kakskeelsus migratsiooni kaudu: sissejuhatus mitmekeelsuse uurimisse kahe sisserändajate rühma näitel Neuchâtelis (Šveits). Tübingen: Niemeyer.
Oksaar, Eis (1980): Mitmekeelsus, keelekontakt ja keelekonflikt. In: Nelde, Peter Hans (ed.): Sprachkontakt und Sprachkonflikt. Wiesbaden: Franz Steiner.
Petersen, Inger (2014): Kirjutamisoskus ja mitmekeelsus. Berlin: De Gruyter.
Riehl, Claudia M. (2014): Mitmekeelsus: Sissejuhatus. Darmstadt: WBG.
Ziese, Maren/ Gritschke, Caroline (2016): Geflüchtete und kulturelle Bildung. Formaadid ja mõisted uue praktikavaldkonna jaoks. Bielefeld: Transcript.