Mentaliteet

Mõiste mentaliteet on pärit ladina keelest (mens „meelt puudutav“). Dudeni sõnaraamatu kohaselt tähistab see argikeeles üksikisikute, sotsiaalsete rühmade või isegi tervete rahvaste „mõistuse ja vaimu tüüpi“ või „erilist mõtlemis- ja tunnetamisviisi“. Seda erilist, mis kaldub kõrvale oma „normidest“ ja ideedest, nimetatakse mentaliteediks.

Spetsialistlik teadus laiendas neid tähendusdimensioone: „Mentaliteet mentaliteedi ajaloo tähenduses on […] mõtlemise ja tunnete ning tahte või pidamise harjumuste või dispositsioonide kogum sotsiaalsetes rühmades“ (Hermanns 1995, 77).

Ajalooline mentaliteet

Ajaloolane Peter Dinzelbacher rõhutab nii elementide vastastikust iseloomu kui ka ajalist mõõdet. „Ajalooline mentaliteet on mõtlemise ja tundmise viiside ja sisu ansambel, mis on teatud kollektiivi jaoks teatud ajal kujundav. Mentaliteet avaldub tegevuses,“ selgitab Dinzelbacher (Dinzelbacher 1993, 21). Mõtte kollektiivne sisu ei ole aga mitte keerulised teooriad või mõttesüsteemid, vaid „kultuuris üldiselt kehtivad põhilised veendumused“ (ibid., 23).

Keeleteaduse perspektiivid

Lingvistilised perspektiivid rõhutavad kontseptualiseerimise keelelisi tahke: „Mentaliteedid hõlmavad inimese sotsiaalse, kultuurilise ja mediaalse ja seega keelelise tegevuse kogumit ning on justkui selle tegevuse aluseks, mis muutub nähtavaks ja rekonstrueeritavaks keele kaudu“ (Kreuz/ Mroczynski 2016, 2 f.). Sellest hoolimata on see „eelkõige otsingutermin […], millel on sellisena funktsioon, mis kutsub meid üles uurima ja kirjeldama mentaliteete, mis on ajalooliselt või sotsioloogiliselt esialgu veel täiesti tundmatud“ (Hermanns 2012, 9). Lisaks toimib see „vajaliku mõistena, et kirjeldada ja seletada teaduslikult inimestevahelisi ja rühmadevahelisi eripärasid“ (Werlen 1998, 76).

Mentaliteedid ja sotsiaalsed klassid

Sotsioloog Theodor Geiger kirjeldab mentaliteeti kui „subjektiivset ideoloogiat“. Sõltuvalt klassist, kuhu inimesed kuuluvad, ja sellega seotud elutingimustest kujuneb tavaliselt välja spetsiifiline mentaliteet. „Igapäevaelu tuhat detaili moodustavad ansamblis elutüübi-ductus ja see on mentaliteedi väljendus,“ kirjeldab Geiger (Geiger 1987, 80).

Saksa mentaliteeti on raske paari sõnaga kirjeldada, sest Saksamaal on palju erinevaid piirkondi ja kultuurilisi erinevusi. Siiski on olemas mõned üldised omadused, mida sageli seostatakse saksa mentaliteediga:

täpsus ja usaldusväärsus: sakslased on tuntud selle poolest, et nad on täpsed ja usaldusväärsed. Kohtumistest ja kuupäevadest peetakse tavaliselt täpselt kinni.
kord ja tõhusus: Sakslased eelistavad sageli korda ja struktuuri ning püüavad oma ülesandeid tõhusalt täita.
põhjalikkus ja hoolsus: Sakslased peavad oma töös ja igapäevastes ülesannetes sageli väga oluliseks põhjalikkust ja hoolsust.
otsekohesus ja ausus: Sakslasi võidakse mõnikord pidada otsekoheseks või isegi ebaviisakaks, sest nad räägivad sageli oma arvamust avalikult ja ausalt.
reeglite ja seaduste austamine: Sakslased austavad sageli reegleid ja seadusi ning järgivad neid tavaliselt.
kokkuhoid ja säästlikkus: Sakslased on sageli väga säästlikud ja säästlikud.

Loomulikult on need ainult üldised omadused ja kindlasti on sakslaste seas palju individuaalseid erinevusi.

Kirjandus

Dinzelbacher, Peter (1993): Mentaliteedi teooria ja praktika kohta. In: ders. (toim.): Europäische Mentalitätsgeschichte. Peamised teemad üksikutes ettekannetes. Stuttgart.

Hermanns, Fritz (1995): Sprachgeschichte als Mentalitätsgeschichte. Mõtisklusi tähenduse ja vormi ning ajaloolise semantika objektist. In: Gardt, Andreas/ Mattheier, Klaus/ Reichmann, Oskar (eds.): Sprachgeschichte des Neuhochdeutschen. Objektid, meetodid, teooriad. Tübingen, 69-101.

Hermanns, Fritz (2012): Sprachgeschichte und Mentalitätsgeschichte. Mõtisklusi tähenduse ja vormi ning ajaloolise semantika objektist. In: Kämper, Heitren/ Linke, Angelika/ Wengeler, Martin (eds.): Der Sitz der Sprache im Leben: Contributions to a Cultural Analytic Linguistics. Berlin/ Boston: de Gruyter, 5-36.

Geiger, Theodor (1987): The social stratification of the German people: sociographic experiment on a statistical basis. Stuttgart: Enke.

Kreuz, Christian/ Mroczynski, Robert (2016): Sprache, Kultur, Mentalität: Sprach- und kulturwissenschaftliche Beiträge zur Analyse von Mentalitäten. Berlin/ Münster: LIT.

Werlen, Erika (1998): Sprache, Kommunikationskultur und Mentalität. Sotsiaal- ja kontaktkeeleteooria kujunemisest ja metoodikast. Tübingen: Niemeyer.