Maskuliinsus/egemoniline mehelikkus

Maskuliinsus ja hegemooniline maskuliinsus on ühe liikumise nimed ja ühtlasi soouuringute terminid. Nad viitavad meeste ja naiste vahelistele suhetele, aga ka meeste endi vahelistele suhetele. Ennekõike on tegemist mehe nõutud „ülemvõimuga“ (BI 2020), sellega seotud alluva aktsepteerimisega ja sellega, kuidas see on igal juhul õigustatud (vt Meuser; Scholz, 24).

Maskulinism

Mõiste maskuliinsus (ka maskuliinsus) kirjeldab rahvusvahelisi meeste õiguste liikumisi, mis tõeliselt propageerivad oma soo õigusi. Reaktsioonina teisele naiste õiguste liikumisele tekkisid 1970. aastatel USAs ja hiljem ka Põhja-Euroopas mitmesugused sellised liikumised, kuid need on väga heterogeensed. Kui profeministlikud meeste liikumised seisavad kõigi sugupoolte võrdsete õiguste eest, soopõhise diskrimineerimise kaotamise ja soolise suhte võrdsustamise eest, siis maskuliinsed liikumised seisavad seega eranditult meeste õiguste eest (vrd. maskuliinsus). Oluline on siinkohal teadvustada erinevaid ilminguid. Täpselt tuleks eristada anti-feminismi, selget naistevastasust või meeste õiguste kaitsmist ja laiendamist.

Termini päritolu

Terminit maskuliinsus kasutati juba 1911. aastal akadeemilises ajakirjas The Freewoman (OUP 2020). Alles 1980. aastatel hakati sotsioloogias seda põhjalikumalt uurima, osaliselt seetõttu, et klassikalist meestekujutlust peeti „küsitlemata enesestmõistetavaks“ (Baur; Luedtke 2008, 8). Seega olid naised, nende diskrimineerimine ja feminism alati uuringute esiplaanil (Vrd. Baur; Luedtke 2008, 7), pärast muutust postindustriaalse ühiskonna suunas näis, et mehed said uue ja seni tundmatu profiili (Vrd. Baur; Luedtke 2008, 8). Eelkõige Robert Connell lõi välja hegemoonilise mehelikkuse, nii et see termin sai mehelikkuse uurimises määravaks (Vrd. Meuser; Scholz 2012, 24). Seega pärineb mõiste teaduslikest uuringutest, kuid seda kasutatakse üha enam ka meesteliikumiste poolt enesemääratlusena (vrd. Baur; Luedtke 2008, 8).

Orienteerumine stereotüüpsetele soorollidele

Klassikalised või pigem ajaloolised rollimudelid, mille kohaselt mees toimib peres domineeriva pea ja toitja ning naine peab hoolitsema kodu ja laste eest, on meie ühiskonnas suuresti lõdvenenud või kaugeltki mitte nii väljendunud kui mõned aastakümned tagasi (vrd. Claus 2014, lk 14 f.). Sellegipoolest on endiselt olemas teatud ideaalmõisted, mille järgi sugupooled peavad elama. Nende hulka kuulub näiteks mehe omadus olla tugev, mis lisaks füüsilisele tugevusele eeldab ka seda, et on ebamehepärane näidata tundeid või emotsionaalset haavatavust. Maskuliinsuslased tegelevad diskursusega olemasolevatest arusaamadest mehelikkusest (vt Claus 2014, lk 49). Siinkohal tuleb aga tõdeda, et liikumise sees ei ole üksmeelt selles, milline peaks „uus mehelikkus“ välja nägema (vt Claus 2014, lk 13). Eriti anti-feministlikes või misogünistlikes vooludes tundub pigem, et vanu rollikujundusskeeme tahetakse tagasi vallutada.

Tähendused meeste õiguste liikumise kontekstis

Sellised rühmitused nagu meeste õiguste liikumine, Promise Keepers või nn mütopoeetilised meesteliikumised (vt Martschukat 2008, 48-49) kritiseerivad, et feministlikud püüdlused võrdsete õiguste poole diskrimineerivad ja rõhuvad mehi, tekitades „mehelikkuse kriisi“ (vt Feldmann 2013, 478). Näiteks eitatakse naiste diskrimineerimist, sest mehed on teistes valdkondades samamoodi ebasoodsas olukorras. Siinkohal tuuakse sageli esile lühemat eluiga, kohustuslikku sõjapidamist ja diskrimineerimist kinnipidamisel. Teised väidavad, et meestel on loomulik või religioosne õigus ülemvõimule (vrd. Vahsen 2002, 249) või soovivad naasta loomuliku ja tugeva mehelikkuse juurde (vrd. Martschukat 2008, 47-48). Need erinevad leerid kattuvad oma naturalistlikus ja essentsialistlikus arusaamas soolistest erinevustest (vrd. Connell 2015, 95), kusjuures isegi „mõõdukamad“ voolud taastoodavad enamasti problemaatilist soosuhet.

Paljudel juhtudel kirjeldatakse maskuliinsuse fenomeni kui „naistevaenulikku ja homofoobset“, sest see teenib „meeste poolt hõivatud võimustruktuuride säilitamist ja stabiliseerimist“ (Vahsen 2002, 253). Maskuliinsuse tendentsid propageerivad seega patriarhaalsete domineerimissuhete ja seega hegemoonilise mehelikkuse kinnistamist ja legitimeerimist.

Hegemoniline maskuliinsus

Hegemoonilise maskuliinsuse mõiste pärineb Austraalia sotsioloogilt Raewyn Connellilt (s. 1944) ja kujutab endast vaatamata mitmesugusele kriitikale (vt Meuser 2016, 221) keskset mõistet sotsioloogilises maskuliinsus- või soouuringus. Connelli käsitluse eeliseks on erinevalt varem domineerinud sooroliteooriast see, et selle abil saab uurida maskuliinsuse ja võimu vahelist seost (vrd. Connell 2015, 72).

Connelli lähenemise keskmes on eeldus, et on olemas mehelikkuse (nagu ka naiselikkuse, vrd May 2010, 131) paljusus, mis on sotsiaalsete muutuste all ja eksisteerivad ühiskonnas samaaegselt (vrd Vahsen 2002, 253). Connell kirjeldab oma asjakohases raamatus „The Made Man“ hegemoonilise maskuliinsusena sellist mehelikkust, mis on igas kultuuris ja ajastul domineeriv ja valitsev.

„‚Meestelikkus‘ on positsioon soosuhetes; praktikad, mille kaudu mehed ja naised neid positsioone hõivavad, ning nende praktikate mõju kehalisele kogemusele, isiksusele ja kultuurile“ (Connell 2015, 124).

Seda edasi arendades võib „[h]egemoonilist maskuliinsust […] määratleda kui sellist soopraktika konfiguratsiooni, mis […] tagab (või on mõeldud tagama) meeste domineerimise ja naiste allutamise“ (Connell 2015, 130).

Connelli hegemoonilise maskuliinsuse mõiste põhineb siinkohal Antonio Gramsci kultuurilise hegemoonia kontseptsioonil. Tema „klassi- ja riigiteoreetilise hegemoonia kontseptsiooni“ (May 2010, 141) kohaselt „domineerimine […] toimib seega läbi pühendumise jagatud väärtustele ja ühistele tõlgendusmustritele“ (Meuser 2015, 10). Erinevalt imperialistlikest struktuuridest, kus võim eksisteerib sunniviisiliselt, on hegemooniliste valitsemissuhete tunnuseks „[kaudne] alluvate nõusolek“ (Meuser 2016, 220).

Hegemoonilist maskuliinsust ei saa siiski mõista kui omaduste kimpu, mis on kõigil meestel enamuses, vaid see toimib pigem korra või mustri süsteemina (vt May 2010, 129). Seda nähakse kui mehelikkuse ideaali, mis on kehtestatud vähemuse eliidi poolt ja struktureerib sotsiaalseid suhteid (vrd. Meuser 2016, 221). See tuleneb sellest, et hegemooniline maskuliinsus piiritleb end kahel viisil: feminiinsusest, aga ka teistest maskuliinsuse vormidest (vrd. Vahsen 2002, 248). Nõustudes selle mehelikkuse kahekordse domineerimissuhtega (vrd Meuser 2016, 221), kirjutab Bourdieu, et mehelikkus on „äärmiselt relatsiooniline mõiste, mis on konstrueeritud teiste meeste ees ja jaoks ning naiselikkuse vastu, omamoodi hirmust naiselikkuse ees“ (Bourdieu 2005, 96). Connell viitab praegu domineerivale maskuliinsuse kontseptsioonile kui transnatsionaalsele ärimehelikkusele (vt Meuser 2015, 12).

„Maskuliinsused“ – klassifikatsioon Raewyn Connelli järgi

Hegemoniline maskuliinsus on domineerivas ja pingesuhtes kolme teise üleliidulise maskuliinsuse kategooriaga, mida Connell eristab järgmiselt:

1. allutatud maskuliinsus: kooskõlas piiritlemisega feminiinsusest, mehi, kes kalduvad kõrvale heteronormatiivsest maskuliinsuse kuvandist, devalveeritakse. See puudutab nii homoseksuaalseid (või mitte-binaarseid) identiteedikontseptsioone kui ka mehi, kelle omadusi tõlgendatakse stereotüüpselt feminiinsena (vt Connell 2015, 131-132).
2. marginaliseeritud mehelikkus: rassismi (või klassismi) poolt mõjutatud mehed saavad samuti vähem kasu patriarhaalsetest jõustruktuuridest (vt Connell 2015, 134). Eelkõige teenib rassistlik topos „ohtlikust mustast mehest“ valge patriarhaadi võimukonstitutsiooni.
3. komplikatiivne maskuliinsus: seda iseloomustab asjaolu, et kuigi tal ei ole hegemoonilise maskuliinsuse tunnuseid, saab ta kasu hegemoonilisest maskuliinsusest nn „patriarhaalse dividendi“ (vt Ibid.) tõttu (vrd. May 2010, 130).

Kuid kõik need maskuliinsuse (nagu ka feminiinsuse) mõisted on samuti muutuvad ja mõjutavad üksteist (vrd. Ibid., 130-132). Connelli kontseptsioon meenutab teatud punktides Bourdieu meeste domineerimise ehk hegemoonia teooriat, mistõttu võib hegemoonilise mehelikkuse mõistet mõista ka kui habitus-teoreetilist mehelikkuse kontseptsiooni (vrd. Meuser 2016, 222), mille kohaselt tuleb hegemoonilist mehelikkust mõista kui „mehelikkuse konstrueerimise genereerivat printsiipi“ (Meuser 2016, 221).

Soolise palgalõhe probleem maskuliinsest vaatenurgast (näitlik).

See, et sooline võrdõiguslikkus puudub, võib meie kaasaegses ühiskonnas ilmneda eri punktides või olukordades: „Vaatamata poliitiliselt entusiastlikele naistekümnenditele ja vaatamata sotsiaal- ja õigusriigi (tõsi küll, mõõdukatele) soopoliitilistele sekkumistele on maskuliinne hegemoonia poliitikas ja majanduses suutnud end püsivalt maksma panna (Kreisky 2001, lk 153).“

Näiteks majanduses on peaaegu kõik olulised juhtivad ametikohad meeste käes (vt. Kreisky 2001, lk. 154f.), nii et selles kontekstis võib rääkida „meeste ülemvõimu enesekuvandist“ (Franziska Schutzbach 2018, lk. 305) ehk hegemoonilisest maskuliinsusest (hegemonic masculinity). Sarnaselt väljendub see ebaproportsionaalsus ka sugude tasustamises. Seda ebavõrdsust nimetatakse sooliseks palgalõheks, mille kohaselt makstakse meestele sama töö ja kvalifikatsiooni eest oluliselt rohkem palka kui naistele (vt Robert Claus 2014, lk 39). Selle arengu käigus on eelkõige naiste õiguste ringkondadest kostnud hääli, mis nõuavad palkade võrdsustamist. Samas tunnevad maskuliinsuse pooldajad, et sellega seoses kehtestatud meetmed, nagu näiteks naiste kvoot, on ebasoodsas olukorras, sest nende arvates pööratakse tähelepanu ainult naiste muredele. Lisaks sellele problemaatiseerivad maskuliinistid naiste edutamist kui „otsest takistust poiste ja meeste eluteele, kuna nad [surutaks] passiivsusesse ja madalapalgalistesse ametitesse“ (Claus 2014, lk 39).

 

Kirjandus

Baur, Nina; Luedtke, Jens (toim.) (2008): The Social Construction of Masculinity. Hegemoniline ja marginaliseeritud maskuliinsus Saksamaal. Opladen: Budrich.

Bibliographisches Institut GmbH (2020): Hegemoonia, the, [online] https://www.duden.de/rechtschreibung/Hegemonie [19.09.2020].

Bourdieu, Pierre: Meeste domineerimine. Frankfurt a. M.: Suhrkamp 2005.

Claus, Robert (2014). Maskulismus – Antifeminism zwischen vermeintlicher Salonfähigkeit und blatant Frauenhass. Friedrich Ebert Stiftung (toim.); Forum Politik und Gesellschaft.

Connell, Raewyn: The Made Man. The Construction and Crisis of Masculinities. 4th revised and expanded ed. Wiesbaden: Springer 2015 (= Gender and Society 8).

Fegter, Susann (2012): Poiste haridus- ja kasvatuskriis. Soo ja mehelikkuse diskursiivne konstrueerimine. Wiesbaden: Springer VS.

Feldmann, Doris u. Sabine Schülting: Männlichkeit. In: Metzler Lexikon Literatur- und Kulturtheorie. Lähenemisviisid – Isikud – Põhiterminid. Ed. by Ansgar Nünning. 5. täiendatud ja täiendatud väljaanne. Stuttgart: Metzler 2013. lk. 478-479.

Kreisky, E. (2001). Maailmamajandus kui võitlusväli: aspekte globalismi ja maskuliinsuse vastasmõjust. Austrian Journal of Political Science, 30(2), 137-159. https://nbn-resolving.org/urn:nbn:de:0168- ssoar-59682.

Martschukat, Jürgen u. Olaf Stieglitz: Geschichte der Männlichkeiten. Frankfurt a. M.: Campus Verlag 2008 (= Ajaloolised sissejuhatused 5).

Maskuliinsus. https://www.lexico.com/definition/masculinism (5.10.2020).

May, Michael: Hegemoniline maskuliinsus. In: Naiste poliitika perekonna käes? Uued suhted konkurentsis, autonoomias või koostöös. Hrsg. Karin Böllert ja N. Oelkers. Wiesbaden: Verlag für Sozialwissenschaften 2010. pp. 129-156.

Meuser, Michael: Sotsioloogia. In: Maskuliinsus. An Interdistsiplinaarne käsiraamat. Ed. by Stefan Horlacher, B. Jansen and W. Schwanebeck. Stuttgart: Metzler 2016. pp. 218-236.

Meuser, Michael; Scholz, Sylka. In: Baader, Meike Sophia; Bilstein, Johannes; Tholen, Toni (toim.) (2012): Kasvatus, haridus ja sugu. Maskuliinsused soouuringute fookuses. Wiesbaden: Springer VS.

Meuser, Michael: Männlichkeit in Gesellschaft. Eessõna. Sissejuhatus in: The Made Man. Maskuliinsuse konstrueerimine ja kriis. 4th revised and expanded ed. Wiesbaden: Springer 2015 (= Gender and Society 8). S. 9-20.

Oxford University Press (2000): Masculinism, n., [online] https://www.oed.com/view/Entry/114564?redirectedFrom=masculinism#eid [19.09.2020].

Schutzbach, Franziska (2018): Domineeriv maskuliinsus ja neoreaktsionistlikud maailmavaated pick-up-artistide stseenis. Avaldatud ajakirjas Feminist Studies Volume 36 Issue 2, Toim: Sabine Hark et. al, DOI: https://doi.org/10.1515/fs-2018-0034; Väljaandja: De Gruyter; Avaldatud: 02.11.2018.

Vahsen, Mechthilde: Männlich/Masculinity/Maskuliinsusuuringud. In: Metzler Lexikon Gender Studies, Geschlechterforschung. Lähenemisviisid – Isikud – Põhiterminid. Ed. by Renate Koll. Stuttgart: Metzler 2002. pp. 252-253.

Vahsen, Mechthilde: Männerforschung (Meheuuringud/uued meheuuringud/meheliikumine). In: Metzler Lexikon Gender Studies, Geschlechterforschung. Lähenemisviisid – Isikud – Põhiterminid. Ed. by Renate Koll. Stuttgart: Metzler 2002. pp. 248-249.