Majutus

Akommodatsioon tähendab „üldmõiste süsteemi omaduse kohta saavutada parem kohanemine ja tulemuslikkus kohanduste abil“ (Fröhlich 2010, 47). See on tuletatud ladinakeelsest nimisõnast accomodatio „kohanemine“ (vt Scholze-Stubenrecht 1997, 42). Bioloogias viitab akommodatsioon „silma kohanemisele erinevate vahemaade suhtes“ (Fröhlich 2010, 47). Seda terminit võib leida ka keeleteaduses, religiooniteaduses ja õppepsühholoogias.

Kognitiivsed protsessid õppepsühholoogias

Arengupsühholoog Jean Piaget võttis selle termini kasutusele oma teoorias laste kognitiivse arengu kohta. Akommodatsioon on üks kahest olulisest protsessist laste õppimise arengus. See kujutab endast inimese võimet muuta oma (õpi)käitumist, st viisi, kuidas uusi muljeid töödeldakse. Vastupidine mõiste on assimilatsioon, mis kirjeldab uut tüüpi välismuljete integreerimist juba olemasolevatesse kategooriatesse või süsteemidesse ilma neid muutmata (vt Piaget 1983, 106 jj.).

Akommodatsiooni näide on laps, kellel on ettekujutus, et kõik asjad on kas tahked või vedelad. Kui seda mõtlemismudelit seab kahtluse alla kogemus gaasist kui ainest, peab ta kohandama oma arusaama agregaatolekute kohta. Sellised ärritused on seega õppimisprotsesside otsustavad punktid.

Akommodatsioon migratsiooni kontekstis

Järelikult on võimalik ka meie mõtlemis- ja tegutsemisviise kultuuriliste õppeprotsesside raames ümber kohandada. Migratsiooniuuringutes mõistab Christine Langenfeld akommodatsiooni kui „kultuurimuutusest tulenevat funktsionaalset õppimis- ja kohanemisprotsessi“. (Langenfeld 2001, 283) Ta eeldab, et kohanemine „võib toimuda asjaomastes isikutes ilma, et muutuksid põhilised uskumused, väärtused või mõtteviisid“ (Langenfeld 2001, 283).

Psühholoog Werner Fröhlichi sõnul on „keskkonna nõudmised[, mida] ei saa rahuldada hetkel olemasoleva tegevusrepertuaar[i]ga“ (Fröhlich 2010, 48) üks põhjusi, mis põhjustavad „sisemise tasakaalu häireid“ (ibid.) ja käivitavad seega akommodatsiooni.

Akommodatsioon – õppimine „tasakaalu häiretest“

Fröhlichi definitsiooni kohaselt võib nn kultuuriliselt „võõrast“, st seda, mida saksa integratsioonidebattide kontekstis sageli peetakse häireks, mõista ka kui võimalust. Sest „tasakaaluhäire“ Piaget‘ tähenduses avab inimestele võimaluse oma mõtte- ja tegutsemisviise ümber kujundada.

Sotsioloog Friedrich Heckmann kirjeldab asümmeetrilist vastastikkust: „Õppimisprotsessid hõlmavad sisserändajaid ja põliselanikke. Kuigi see on vastastikune protsess, ei ole see võrdselt kaalutud, kus sisserändajad muutuvad rohkem kui põliselanikud, kes väljakujunenud inimestena kontrollivad ühiskonna ressursse“ (Heckmann 2015, 80).

Kirjandus

Fröhlich, Werner D. (2010): Wörterbuch Psychologie. 27. Aufl. München: dtv.

Heckmann, Friedrich (2015): Integration von Migranten. Einwanderung und neue Nationenbildung. Wiesbaden: Springer.

Langenfeld, Christine (2001): Integration und kulturelle Identität zugewanderter Minderheiten. Eine Untersuchung am Beispiel des allgemeinbildenden Schulwesens in der Bundesrepublik Deutschland. Tübingen: Mohr Siebeck.

Piaget, Jean (1983): Piaget’s Theory. In: Mussen, Paul H. (Hrsg.): History, theory and methods. Handbook of child psychology, v. 1. 4. Aufl. New York: John Wiley & Sons.

Scholze-Stubenrecht, Werner (Hrsg.) (1997): Duden. Das Fremdwörterbuch. 6. Aufl. Mannheim u. a.: Dudenverlag.