Maailma ajalugu

„Ajaloodidaktika eesmärk ei ole enam õpetada õpilastele võimalikult palju unustuskindlaid teadmisi kindlast kaanonist. Pigem küsitakse ja mõeldakse selle üle, kuidas õpilased saavad õppida koolis neile olulisi küsimusi, mõtlemisviise, töövõtteid ja ajaloo sisu, et suurendada nende mäletamisvõimet ja siduda neid ajalooliselt valgustatud ühiskondliku kujutlusvõimega.“ (Bergmann et al. 2003, 3)

See tsitaat illustreerib katset mõtestada ajaloolisi teadmisi ümber, et aidata õpilastel paremini mõista kaasaegseid protsesse ja probleeme maailmas, kus „globaalne läbib üha enam kohalikku“ (Forster/ Popp 2003, 5). Siinkohal tulebki maailma ajalugu oma makroperspektiiviga mängu. Conradi sõnul püüab maailmajalugu ehk globaalne ajalugu ületada rahvuslikke ajalooteadmisi ja nende suletud ruume, et paremini kujutada ja mõista „riikidevahelisi protsesse, vahetussuhteid, aga ka võrdlusi globaalsete kontekstide raames“ (Conrad 2013, 9).

Mis on maailma ajalugu?

Paljude autorite jaoks on terminid maailmaajalugu ja globaalne ajalugu lähenenud niivõrd, et võib rääkida sünonüümidest (vrd. Sieder/Langthaler 2010, 9), millest ka käesolevas tekstis järgnevalt lähtutakse. Üldisemalt viitab globaalajalugu ajalooteaduse analüüsi vormile, mille puhul nähtusi, sündmusi või protsesse saab paigutada globaalsesse konteksti (vrd. Conrad 2013, 9). Globaliseerunud maailma vastastikused seosed on globaalse ajaloo lähtekohaks, kus keskendutakse „asjade, inimeste, ideede ja institutsioonide vahelisele vahetusele“ (Conrad 2013, 9). Kaasaegne maailmaajalugu seab kahtluse alla ajalooõpetuse õppekava ja rahvuslik-ajaloolise orientatsiooni ning seda iseloomustab eelkõige globaliseerumisprotsesside analüüs ja võimaldab õpilastel arendada makroperspektiivi globaalsete probleemide suhtes (vrd Forster/ Popp, 5).

Kuid maailmaajaloo õpe ei pea üldse olema globaalne. Conrad kirjeldab, et „see […] võib olla globaalne, kuid sõltuvalt teemast või küsimusest […] ei pea see hõlmama kogu maailma“ (Conrad 2013, 10). (Conrad 2013, 10). Kõige olulisemad arusaamad või küsimused tuleneksid kohaliku ja globaalse tasandi kokkupuutepunktidest ja „nende kohalikust avaldumisest“ (Conrad 2013, 10). Baden-Württembergi riigihariduse serveris mõistetakse globaalset ajalugu kui noort ajalooõpetuse valdkonda, mis leiab üha enam tähelepanu ka teistes distsipliinides. Selle noore lähenemise kvintessentsiks oleks perspektiivi muutmine eurotsentristlikust ja läänelikust fookusest teadvustamise suunas mitte-euroopalikest kultuuridest (vrd. Marks 2006, 178-180). Siiski on globaalse ajaloo täpne määratlemine vaevalt võimalik, sest lähenemisviisid lähtuvad erinevatest ajahetkedest. Seda näitab ka projekt suur ajalugu, mis algab Suurest Paugust (vrd Conrad/Eckert 2007, 25).

Siinkohal selgub, et kuigi globaal- ja maailmaajaloo käsitlused on makroperspektiivi poolest sarnased, võib selle perspektiivi ruumiline ja ajaline ulatus lähenemiste lõikes suuresti erineda, nii et selle valdkonna ühtne ja täpne määratlemine tundub võimatu (vrd Conrad/Eckert 2007, 25). Simon kirjutab küsimuse kohta, mis on suur ajalugu, järgmist:

„Suur ajalugu on noor, transdistsiplinaarne valdkond, kus erinevate akadeemiliste distsipliinide teadlased püüavad mõtestada lugu, mida räägib kogu inimteadmiste kogum.“ (Simon 2015, 2)

Selle definitsiooni ulatus ja interdistsiplinaarsus erineb oluliselt lähenemisviisidest, mis püüavad „üksnes“ kujutada globaliseerumisprotsesse või globaalseid kontekste ja muuta need arusaadavamaks. Suure ajaloo lähenemisviisi puhul on teaduslikud leiud kontekstualiseeritud inimajaloo ja tsivilisatsiooni kontekstis ning põimitud „loosse“: „Ja see on seotud jutustamiskunstiga, mis on humanitaarteaduste pärusmaa“ (Simon 2015, 2).

Conradi ja Eckert’i sõnul võib seevastu maailmaajaloo valdkonnas eristada nelja laiaulatuslikku perspektiivi, mis on viimastel aastatel esile kerkinud: Maailmamajandus ja maailmasüsteem, tsivilisatsioonianalüüsid, globaliseerumise ajalugu ja postkoloniaaluuringud (vt Conrad/ Eckert 2007, 15 jj.). Sieder ja Langthaleri sõnul hõlmab globaal- või maailmaajalugu seevastu „ka sotsiaalseid ja kultuurilisi võrdlusi kasvatusteadustes […], politoloogias, sotsiaal- ja kultuuriantropoloogilistes uuringutes [ja] kultuuriteadustes“ (Sieder/ Langthaler 2010, 10).

Selgub, et globaalajaloo määratluse teadusliku arutelu ümber ei ole veel kokkuleppele jõutud, sest erinevad lähenemisviisid erinevad üksteisest liiga palju, sest „võimalikele globaalajaloolistele teemadele [on] vaevalt piirid“ (Conrad 2013, 198). Üldiselt võib ajamõõtme kohta väita, et enamik globaalajaloo käsitlusi keskendub „moodsa ajastu“ kontekstidele ja distantseerub seega suure ajaloo projektist, mis algab Suurest Paugust (vrd Conrad/ Eckert 2007, 25). Maailmaajalooliste või globaalajalooliste lähenemisviiside ruumilise mõõtme vaade ei ole alati suunatud kogu maailmale, palju enam mängib analüüsi käigus olulist rolli „globaalsete seoste teadvustamine“ (Conrad/ Eckert 2007, 27).

Kokkuvõte

Võib väita, et maailmaajalugu püüab perspektiivi nihutada mikroperspektiivist makroperspektiivi, keskendudes globaalsetele seotustele ja püüdes neid esile tuua. Järelikult võib Conradi sõnul märkida kaks peamist maailmaajaloo potentsiaali. Ühest küljest võib globaalne ajalugu sillutada teed globaalsele ajalooteadvusele, keskendudes rahvusvahelisele vahetusele (vt Conrad 2013, 26). Teisest küljest avab globaalne ajalugu võimaluse vaadata ajalugu linnulennult ja seega näidata teatud arenguid kriitilisemalt (vrd Conrad 2013, 27). See ajalooteaduse valdkond on tõenäoliselt muutumas olulisemaks ka kultuuridevahelise kommunikatsiooni jaoks.

Kirjandus

Bergmann, Klaus/ Mayer, Ulrich/ Pandel, Hans-Jürgen/ Schneider, Gerhard (2003): Foorumi ajalooõppesarjast. In: Popp, Susanne/ Forster, Johanna (eds.): Curriculum Weltgeschichte – Globale Zugänge für den Geschichtsunterricht. Schwalbach, 3.

Christian, David (2011): David Christian – Gesamtgeschichte, 11. aprill. https://www.youtube.com/watch?v=yqc9zX04DXs [03.07.2019].

Conrad, Sebastian (2013): Globalgeschichte – Eine Einführung, München: Beck.

Conrad, Sebastian/ Eckert, Andreas (2007): Globalgeschichte, Globalisierung, multiple Modernen: Zur Geschichtsschreibung der modernen Welt. In: Conrad, Sebastian/ Eckert, Andreas/ Freitag, Ulrike, (eds.): Globalgeschichte – Theorien, Ansätze, Themen. Frankfurt am Main: Campus, 7-49.

Forster, Johanna/ Popp, Susanne (eds.) (2003): Curriculum Weltgeschichte – Globale Zugänge für den Geschichtsunterricht, Schwalbach: Wochenschau Verlag.

Marks, Robert B. (2006): Stuttgart: Konrad Theiss.

Sieder, Reinhard/ Langthaler, Ernst (toim.) (2010): Globalgeschichte 1800-2010. Viin/ Köln/ Weimar: Böhlau.

Simon, Richard B. (2015): Mis on suur ajalugu. In: Simon, Richard B./ Behmand, Mojgan/ Burke, Thomas (eds.): Teaching Big History. Oakland: University of California Press, 1-20.