Leitkultur (juhtimiskultuur)

Mõiste „Leitkultur“ (juhtkultuur) tekkis integratsioonialaste poliitiliste arutelude käigus (Novak, 2006, 17). Selle võttis 1996. aastal kasutusele politoloog Bassam Tibi. Tibi sõnul põhineb Euroopa juhtkultuur lääne liberaalsel väärtussüsteemil, mis põhineb „demokraatial, ilmalikkusel, valgustusel, inimõigustel ja kodanikuühiskonnal“ (Tibi, 2000, 154). Poliitiliste arutelude käigus immigratsioonipoliitika üle arutati seda mõistet korduvalt kriitiliselt. Selle käigus omandas mõiste üha enam poliitilist iseloomu.

Terminist poliitiliseks küsimuseks

1998. aastal kasutas CDU poliitik Jörg Schönbohm ühes artiklis ajalehes „Süddeutsche Zeitung“ terminit „Leitkultur“ otsese vastandina „multikultuursusele“ ja püüdena määratleda rahvuslikku identiteeti (vrd. ZIELCKE, SZ, 1998). Jörg Schönbohm eeldab, et välismaalased keelduvad integreerumast, ja peab Leitkulturi kehtestamist hädavajalikuks, et kaitsta Saksa põhiseaduse väärtusi (vrd. Kowitz, SZ, 1998).
1999. aasta oktoobris võttis CDU fraktsiooni toonane juht Friedrich Merz selle termini üles ja nõudis sisserände ja integratsiooni reegleid ning selle käigus ka ühtset „liberaalset saksa Leitkultur“ Saksamaale, sest ainult nii saaks integratsioon toimida (Merz, Die Welt, 2000). Selle tulemusena seostub mõiste „Leitkultur“ konservatiivse maailmavaatega ja vastava rändepoliitikaga (EBD, SZ, 2000). Samuti tõlgendatakse seda terminit kui antiteesi multikultuurile.

Leitkulturi debati uus hoogustumine

2015. aasta pagulaskriis andis Leitkulturi küsimusele uue hoo. 2017. aastal kirjutas Thomas de Maizière (tollane föderaalne siseminister) 10-punktilise kataloogi Leitkulturi kohta Saksamaal, mis vallandas uue arutelu (de Maizière, Bild am Sonntag, 2017).

Idee määratletud Leitkulturist kui sisserändajate suunitlusest võeti eriti hästi vastu tugevalt konservatiivses kuni parempoolses leeris. Näiteks avaldas AfD fraktsioon Tüüringi liidumaa parlamendis seisukoha „Leitkultur, Identität und Patriotismus“, milles ta näiteks nõudis, et „Saksa juhtkultuuri kaitse ja edendamine tuleb lisada riigi eesmärgina Tüüringi põhiseadusse ja põhiseadusse“ (AfD fraktsioon, seisukoht: Leitkultur, Identität und Patriotismus, 2018).

Leitkulturit käsitlevat õiguslikku regulatsiooni ei ole võimalik föderaalsel tasandil jõustada. Leitkulturi põhiidee võeti aga osariikide tasandil mõnda seadusesse, näiteks „Baieri integratsiooniseadus“, mille kohaselt peavad ringhäälinguorganisatsioonid „andma oma panuse saksa keele ja Leitkulturi õpetamisse“ (FAZ, 2019).

Arutelu Leitkulturi üle idaneb üha uuesti ja uuesti meedias. Philipp Amthor (CDU) näiteks üritas tekitada Leitkulturi arutelu oma esseega „Heas vormis? Unser Land braucht eine Leitkultur-Debatte“ (vrd Amthor, 2020, lk 5 jj.) üritas Philipp Amthor (CDU) uuesti tõugata Leitkulturi teema uuesti fookusesse.

Leitkulturi kriitika

Bassam Tibi ise hindab kahte ühiskondlikku debatti saksa Leitkulturi üle (2000-2017) läbikukkunuks (bpb.de, Tibi, 2017). Ta kritiseerib, et tema terminit „Leitkultur“ kasutatakse ilma tema teoste konsensuseta ja seega „eeldatakse [teadmatuid asju]“ (bpb.de, Tibi, 2017).

Lisaks sellele seavad paljud poliitikud Leitkulturi olemasolu otsustavalt kahtluse alla ja lükkavad selle põhimõtteliselt tagasi. Nad eelistavad kutsuda üles mõistma väärtusi ja norme, mida esindab põhiseadus, näiteks võrdsust või arvamusvabadust (bpb.de, 2020). Selle käigus kommenteerib integratsioonivolinik (alates 2017. aastast) Aydan Özuguz (SPD): „…sest spetsiifiliselt saksa kultuuri, väljaspool keelt, lihtsalt ei ole võimalik tuvastada […]. Põhiseaduse põhiseaduslikud normid annavad reguleeriva raamistiku kodanike kooseksisteerimiseks […]“ (Özuoguz, Tagesspiegel Causa, 2017).

Lõpuks, pärast peaaegu 20 aastat kestnud arutelusid Leitkulturi üle, tekib küsimus, kas sellel on mõtet. Ruprecht Polenz (CDU) kommenteerib näiteks järgmiselt: „Tegelikult oleks võinud kõigist neist aruteludest õppida, et need ei ole tegelikult mõttekad. Me peaksime edendama kooselukultuuri.“ (Polenz, Deutschlandfunk, 2017).

Rahvusvaheline perspektiiv

Ka rahvusvaheliselt on üha enam üles puhkenud arutelud vastava Leitkulturi üle. Nii on see ka USAs, kus sisserändajad pidid sajandeid kohanema tuntud, valge ja protestantliku domineeriva kultuuriga. Sellest hoolimata on Ameerika ühiskonnas toimumas struktuurimuutus, mis on tingitud Ladina-Ameerika kodanike kasvavast sisserändest. Selle kaudu on tuttav juhitav kultuur paratamatult muutumas.

Selle muutuse üle arutletakse ikka ja jälle tugevalt, sest nii liberaalsed kui ka poliitiliselt konservatiivsed poliitikud tunnevad üha suuremat huvi uute sisserändajate kui poliitilise jõu vastu nähtavalt kahanevas valijaskonnas (vt Wergin, Die Welt, 2015).

Samuti mängib Leitkulturi arutelu ikka ja jälle olulist rolli ka katoliku kirikus. Näiteks paavst Franciscus kommenteeris: „Meil ei ole kristlikku Leitkulturi, seda ei ole enam olemas! Me ei ole enam ainsad, kes kultuuri kujundavad, ja me ei ole esimesed ega kõige kuulsamad“ (FAZ, 2019).  Kirikujuht nõuab tagasipöördumist katoliku kiriku ja pagulaste kui kristliku juhtkultuuri halastavama käsitluse juurde (vrd Zeit online, 2019).

 

Kirjandus

AfD fraktsioon Tüüringi liidumaa parlamendis: Positsioonipaber: Leitkultur, Identität, Patriotismus. Erfurt, 2018

AMTHOR, Philipp: heas vormis? Meie riik vajab Leitkulturi arutelu, in: Hauptmann, Ralph &. Brinkhaus, Mark: Eine Politik für morgen, Die junge Generation fordert ihr politisches Recht. Freiburg, Herder Verlag, 2020 lk 5-6.

KOWITZ: Ümberpööramise hirm. In: SZ 02.09.1998.

NOWAK, Jürgen: Leitkultur und Parallelgesellschaft – Argumente wider einen deutschen Mythos. Frankfurt a.M., 2006. lk 17.

PAUTZ, Hartwig: Die deutsche Leitkultur: Eine Identitätsdebatte. Uus parempoolsus, uusrassism ja normaliseerimispüüdlused. Stuttgart, 2005.

Tibi, Bassam: Euroopa ilma identiteedita? The Crisis of the Multicultural Society. btb. 2000. lk 154.

ZIELCKE: Võõrad, kui me kohtume. In: SZ alates 27.06.1998.

 

Allikate loetelu

Siseministeerium, Ehitus- ja siseministeerium (2017), Leitkultur für Deutschland – Was ist das eigentlich?:

https://www.bmi.bund.de/SharedDocs/interviews/DE/2017/05/namensartikel-bild.html

[viimati vaadatud: 18.08.2020]

Federal Agency for Civic Education (2020), Leitkultur: https://www.bpb.de/nachschlagen/lexika/das-junge-politik-lexikon/161369/leitkultur.

[viimati vaadatud: 18.08.2020]

Bundeszentrale für politische Bildung (2017), Leitkultur als Integrationskonzept :https://www.bpb.de/politik/extremismus/islamismus/255521/leitkultur-als-integrationskonzept-revisited

[viimane juurdepääs: 18.08.2020]

Deutschlandfunk (2017), Debatte über Leitkultur:

https://www.deutschlandfunk.de/debatte-ueber-leitkultur-der-begriff-passt-nicht-in-eine.694.de.html?dram:article_id=385088

[viimane juurdepääs: 18.08.2020]

Frankfurter Allgemeine Zeitung (2019), „Meil ei ole enam kristlikku Leitkulturi“: https://www.faz.net/aktuell/politik/inland/papst-franziskus-keine-christliche-leitkultur-mehr-16547259.html

[viimane juurdepääs: 20.08.2020]

Frankfurter Allgemeine Zeitung (2019), Bayerisches Integrationsgesetz teilweise verfassungswidrig:

https://www.faz.net/aktuell/politik/inland/bayerisches-integrationsgesetz-teilweise-verfassungswidrig-16516591.html

[viimane juurdepääs: 18.08.2020]

Tagesspiegel Causa (2017), Leitkultur degenereerub sakslaseks olemise klišeeks: https://causa.tagesspiegel.de/gesellschaft/wie-nuetzlich-ist-eine-leitkultur-debatte/leitkultur-verkommt-zum-klischee-des-deutschseins.html

[viimane juurdepääs: 18.08.2020]

Welt (2015), USA uus Leitkultur: https://www.welt.de/print/wams/politik/article137938554/Die-neue-Leitkultur-der-USA.html

[viimane juurdepääs: 20.08.2020]

Zeit online (2019), „Meil ei ole enam kristlikku Leitkultur’i“: https://www.zeit.de/gesellschaft/ausland/2019-12/papst-franziskus-ansprache-katholische-kirche-veraenderungen

[viimane juurdepääs: 20.08.2020]