Kultuurimälu

Assmann ja Assmann määratlevad kultuurimälu kultuuriteaduse vaatenurgast kui „traditsiooni meis, […] tekste, kujutisi ja riitusid, mis on kõvaks saanud põlvkondade, sajandite, mõnel juhul isegi aastatuhandete pikkuse kordumise käigus ning mis kujundavad meie aja- ja ajalooteadvust, meie arusaama endast ja maailmast“. (Assmann, J. 2006, 70)

Mälu kolmainsus

See mõiste, mida kasutatakse eelkõige kultuuriteaduslikus mälu diskursuses, on osa kontseptuaalsest kolmikliigist, mis Aleida Assmanni sõnul kirjeldab mälu põhimõtteliselt erinevaid vorme:

– individuaalne mälu

– (sotsiaalne) kommunikatiivne mälu

– kultuuriline mälu (vt Assmann, A. 2006, 13).

Mälu vormid

Kui inimese individuaalset mälu täidavad nii kaudsed kui ka eksplitsiitsed, st autobiograafilised mälestused, siis kollektiivses mälus, st perekonnas, sotsiaalses rühmas või ühiskonnas tervikuna, säilivad mälestused ka läbi suhtluse teiste inimestega. Kommunikatiivsed, st suulised traditsioonid antakse edasi põlvest põlve.

Prantsuse sotsioloog Maurice Halbwachs kirjeldab individuaalse mälu ja ühiskonna vahelist suhet järgmiselt: „Enamasti mäletan ma, sest teised sunnivad mind seda tegema, sest nende mälu tuleb mulle appi, sest minu mälu tugineb nende mälule. Vähemalt nendel juhtudel ei ole mälus midagi salapärast“ (Halbwachs 1966, 20 f.).

Kuid „meie mälestused ei ole mitte ainult sotsiaalselt, vaid ka kultuuriliselt <<sisaldunud>>“ (Assmann, J. 2006, 69). Tekstid, pildid, asjad, sümbolid ja riitused moodustavad kultuurimälu ja on meie kultuurilise identiteedi aluseks. Nende kultuuritraditsioonide kandjateks on „väliselt[e] talletatud meediumid ja kultuuriliselt[e] praktikad“ (Assmann, A. 2006, 19), mis säilitavad keelt, pilte, hääli ja helisid. Sest „ainult salvestuskohad ja meediumid muudavad kommunikatiivse mälu tõeliselt kultuuriliseks mäluks“. (Reichwein 2018)

Ajalugu ja identiteet

Kuidas aga määratakse kindlaks, mida me mäletame ja mida unustame? AfD ringkonnad nõuavad „180-kraadist pööret mälupoliitikas“ ja marginaliseerivad holokausti kui „linnupesa“. Mõistetakse hukka sakslaste nn „süükultus“ ja seeläbi seatakse kultuurimälu üha enam kahtluse alla.

Selgub, et kultuurimälu ei ole staatiline. See allub dünaamikale ja muutustele, mida tuleb ühiskonnas tervikuna arutada ja läbi rääkida. Sest „see, mida mäletatakse ja mida unustatakse, on suures osas kujundatud, organiseeritud ja rekonstrueeritud“ (Reichwein 2018).

Kirjandus

Assmann, Aleida (2006): Memory Spaces. Kultuurimälu vormid ja transformatsioonid. 3. trükk. Beck: München.

Assmann, Jan (2006): Thomas Mann ja Egiptus. Müüt ja monoteism Joosepi romaanides. Beck: München.

Halbwachs, Maurice (1985): Halfwachs: Memory and its social conditions. Suhrkamp: Berliin.

Reichwein, Marc (2018): https://www.welt.de/kultur/literarischewelt/article177671164/Nation-und-Erinnerung-So-funktioniert-das-kulturelle-Gedaechtnis.html [13.11.2018].