Kultuuriline matkimine

Kultuurimimikri kirjeldab sisserändajate osalist, pealiskaudset kohanemist uue kultuurikeskkonnaga, et vältida negatiivseid stigmasid ja sellega seotud ohte. Esialgsetest kultuurimõjudest ei loobuta, nagu assimilatsiooni puhul, vaid neid „maskeeritakse“ välise jäljendamise kaudu. (vt. Albrecht, lk 261)

Homi H. Bhabha kirjeldab seda kohanemist kui „peaaegu, kuid mitte päris sama“ (Bhabha 2000, lk 132). Imitatsioon, mis ei ole siiski kunagi päris identne imiteeritavaga, sest see, mida esitatakse näiteks saksa keelena, on see, mida tõlgendatakse sellisena individuaalsest vaatenurgast. (vrd. Albrecht, lk 260)

Sõna päritolu

Mõiste mimikri pärineb algselt bioloogiast ja viitab mõnede loomade omadusele imiteerida mürgiste loomaliikide tunnuseid, et kaitsta end vaenlaste eest (vrd. Nünning, lk 502). Selle näiteks on grovepääsuke, mis väliselt sarnaneb herilasele. Erinevus mimesiidist seisneb selles, et see kirjeldab üldist kamuflaaži, mis võib viidata nii mõnede putukate sarnasusele lehtedega kui ka kameeleoni võimele muuta värvi.

Kultuuriteoreetiline rakendus

Alates 1990ndatest aastatest võttis termini kultuuriteoorias kasutusele India postkoloniaalteoreetik Homi H. Bhabha. Ta kasutab koloniaalajastu näidet, et konkretiseerida kultuurilise mimikri jõudu. Musta elanikkonna pealiskaudse kohanemisvõime kaudu oma valgete koloniaalvalitsustega seatakse kahtluse alla eksistentsialistlik arusaam inimühiskondade põhierinevusest ja seega ka läänemaailma ülemvõimu. Samal ajal võib neist püüdlustest esile kerkida valitsejate paroodiline peegeldus, mis veelgi destabiliseerib autoriteedinõuet. See moonutatud kohanemine tekib juba automaatselt kultuuripraktikate individuaalselt erinevate tõlgenduste tõttu.

Erinevalt dekonstruktivistlikest püüdlustest ei ole kultuurimimikri siiski aktiivne vastupanu hegemooniale. Pigem toimub see tegeliku „kamuflaaži“ tahtmatu kõrvalmõjuna ja võib tahtmatu karikatuuri puhul sellest mööda minna. (vrd. Struve, lk 144 -149).

Hübriidsus kultuurilises vahepealsuses

Palju suuremat huvi pakub kultuuriteoreetikale mimikriitilise protsessi poolt loodud „kolmas ruum“. Eriti kultuuridevaheliste läbirääkimisprotsesside puhul näeb Bhabha kultuurilise hübriidsuse võimalust [hüperlink entsüklopeediaartiklile]. Paradoksaalse, ambivalentse samaaegsuse kaudu, mille puhul viidatakse vastavatele kultuuridele ja piiritletakse neid, eitataks üheselt mõistetav kultuuriline identiteet, mille kaudu võib tekkida ühine kultuurimõistmise kahtluse alla seadmine, läbirääkimine või ümber sõnastamine (vt Struve, lk 144).

Mimikri tegelik (tahtmatu) vastupanu seisneb seega eelkõige iseenesestmõistetava kultuuri kahtluse alla seadmises ja alles teisejärguliselt sellest tuleneva võimutasakaalustamatuse destabiliseerimises.

Mõisted, mis eristavad mimikriat mimesisest

Kultuuriteoreetiliselt on mimikri ja mimese vahel raskesti eristatavad. Bioloogilist tähendust järgides võiks kultuuriline mimesis kirjeldada neutraalse tähendusega üldisi jäljendamispraktikaid. Teisalt on feministliku kultuuriteoreetiku Luce Irigaray mimismise mõiste, mida ta kirjeldas 1974. aastal teoses „Speculum – Teise soo peegel“, sarnaneb rohkem siin kirjeldatud arusaamale mimikriisist, mis erinevalt kultuurilisest mimismisest viitab siiski soopõhisele jäljendamisele ja on aktiivselt suunatud võimusuhete dekonstrueerimisele. (vt Nünning, lk 502)

Kirjandus

Albrecht, Yvonne (2017): Tunded rändeprotsessis. Transkultuurilised narratiivid kuuluvuse ja distantsi vahel. Wiesbaden: Springer.

Bhabha, Homi K. (2000): The localisation of culture. Tübingen: Stauffenburg.

Nünning, Ansgar (2008): Metzler Lexikon Literatur- Und Kulturtheorie. 4th ed. Stuttgart: J.B. Metzler.

Struve, Karen (2013): Zur Aktualität von Homi K. Bhabha. Sissejuhatus tema loomingusse. Hrsg. Stephan Moebius. Wiesbaden: Springer VS.