Kultuurikaart (mäng)

Kultuur on ühiskonna intellektuaalsete ja kunstiliste saavutuste kogum (vrd. Wahrig 2009, 638). Antropoloogiline kultuuri mõiste hõlmab ühiskonna kollektiivsete taju-, mõtte- ja tegevusmustrite kogumit. Hofstede mõistab seda kui „kollektiivset nähtust, kuna see on vähemalt osaliselt ühine inimeste vahel, kes elavad või elasid samas sotsiaalses keskkonnas, st kus see kultuur on õpitud. See on kollektiivne meelte programmeerimine, mis eristab ühe rühma või inimkategooria liikmeid teistest“ (Hofstede 1993, 19).

Etnoloogia – teadus rahvastest

Etnoloogia, ka kultuuriantropoloogia või etnoloogia, on teadus, mis töötab empiiriliselt, tehes võrdlusi. Selle eesmärk on uurida, kui mitmekesine on inimeste käitumine, et muuta see arusaadavaks ja selgitada seda kultuuride lõikes. Tähelepanu ei pöörata enam ainult kaugetele ühiskondadele, vaid ka oma, kus kultuuriline mitmekesisus ja erinevus on olulised (vrd. Barth 1969).

Selles kontekstis märgib etnoloog Christoph Antweiler, et lugematutest erinevustest hoolimata on kõigil kultuuridel üllatavalt palju ühist. Ta kogub Barbie-nukke üle kogu maailma, et uurida nende sarnasusi ja erinevusi. Seejuures leiab ta, et need on kohandatud nende päritoluriigi kultuuridele, kuid teatavad põhilised omadused, nagu sile nahk või kitsas vöökoht, on samad ja neid peetakse kõigis kultuurides ilu märgiks (vt Rauner 2009). Antweiler ei tegele triviaalsete sarnasustega. Pigem uurib ta nähtust, et kuigi see võiks olla teisiti, on peaaegu kõigis kultuurides ühiseid asju, nagu näiteks verepilkuse keeld, külalislahkus või seksuaalsed piirangud (vrd. Rauner 2009).

Huvide kokkupõrge

Antweiler märgib aga ka, et tunnustuse ja profiili eest võitlemisel esitlevad kultuurid end sageli hermeetiliselt suletud ja ei näe seega, mis neil on ühist (vrd. Antweiler 2009, 12). Ometi teame tänapäeval, et ühelt poolt on inimestel potentsiaal agressiooniks ja et just sotsiaalsed suhted on tihtipeale just selle poolest iseloomulikud. Teisest küljest kipuvad inimesed olema ka sõbralikud, hoolivad ja koostööaldis (vt Antweiler 2009, 104). Vaatamata paljudele sarnasustele on etnilised konfliktid siiski olemas. Need on põhjustatud näiteks ebasoodsast olukorrast või ressursside nappusest.

Võimu (kultuuriline) kaart

Näiteks võib tuua kodusõjad, mis olid levinud Ruandas või endises Jugoslaavias. Sotsiaal-majanduslike põhjustega konflikte värvivad osalejad ise sageli kultuuriliselt strateegilistel põhjustel ja alles tagantjärele. Nad ei tunnista, et nad on vaesed või ülekoormatud, vaid mängivad välja etnilise kaardi: Kinnitatakse omandiõigust ja rõhutatakse väidetavalt ületamatuid kultuurilisi erinevusi (vt Rauner 2009). See ei puuduta tavasid, traditsioone ega väärtusi. Eesmärgiks on võimu saavutamine, raha teenimine ja tulusate ametikohtade hõivamine. Selleks, et selles võitluses oma rühma huve maksma panna, on kasulik mängida kultuurilist kaarti (vrd. Antweiler 2009, 106).

Selleks, et tekiks rahumeelne eluviis, tuleks leida kultuur, mis püsivalt ei sõdigi või kus meeste vägivald ei mängi rolli. See näitab, „et vägivald ja sõda ei ole loodusseadused või ühiskonna elu struktuursed vajadused“. (Antweiler 2009, 107)

Kirjandus

Antweiler, Christoph (2009): Heimat Mensch. Mis meid ühendab. Hamburg: Murmann.

Barth, F. (1969): Etnilised rühmad ja piirid. Kultuurierinevuse sotsiaalne korraldus. Oslo: Universitetsforlaget.

Hermann, Ursula (2006): WAHRIG. Saksa õigekiri (2009). Berliin: Cornelsen.

Hofstede, Geert (1993). Kultuuridevaheline koostöö. Kultuurid – organisatsioonid – juhtimine. Wiesbaden: Gabler.

Rauner, Max (2009) Mitmekesisus on piiratud. https://www.zeit.de/zustimmung?url=https%3A%2F%2Fwww.zeit.de%2Fzeit-wissen%2F2009%2F06%2FInterview-Antweiler [28.06.2018].

Thomas, Alexander (2016) Kultuuridevaheline psühholoogia. Mõistmine ja tegutsemine rahvusvahelises kontekstis. Göttingen: Hogrefe.