Kultuuridevaheline õppimine

„Sotsiaalse, tegevuspõhise ja emotsionaalse õppimise vormina vahendab teadmisi erinevatest õppevormidest. Kultuurivõrdluste vormis peaks see viima nii oma normide ja sotsiaalsete süsteemide täpsema analüüsi ja relativiseerimiseni kui ka eelarvamuste ja etnotsentriliste hoiakute vähenemiseni“. (Rinschede 2007)

Multikultuursuse teema on üha enam esiplaanil, nii et interkultuurilisuse nähtuse kohta valitsevad mitmesugused eeldused. Kultuuridevaheline õpe käsitleb seda küsimust ja selle eesmärk on tõsta teadlikkust kultuuridevahelisusest. Kultuuridevahelise lähenemise alusel peaks see mõiste võimaldama kultuuridevahelise pädevuse omandamist.

Selgitavad lähenemisviisid

„Kultuuridevaheline lähenemine […] eeldab, et on olemas väidetavad ja faktilised kultuurilised erinevused, mille kohtumine viib teadmatuse, arusaamatuste ja probleemideni või isegi eelarvamusteni“ (Ouelsati 2013, 25). Kultuuridevahelist õppimist mõistetakse kui protsessi, mille eesmärk on nende stereotüüpide vastu võitlemine. Weidemann pakub kultuuridevahelise õppimise määratlusena välja kaks teesi:

1.“Kultuuridevaheline õppimine viitab psühholoogilisele muutusele, mis põhineb kultuurilise erinevuse kogemustel. Kultuuridevaheline õppimine viitab psühholoogilisele muutusele, mis põhineb kultuurilise erinevuse kogemustel;

2.Kultuuridevaheline õppimine viitab psühholoogilistele muutustele, mis on seotud kultuurilise erinevuse muutunud tajumise ja kultuurilise erinevuse käsitlemise muutunud viisiga“ (Weidemann 2007, 495).

Need kaks määratlust viitavad erinevatele kokkupuutepunktidele interkultuurilisusega. Esimeses määratluses käivitub õppimisprotsess subjektiivsetest kokkupuutepunktidest tingitud mõtlemise muutusest, teine aga käsitleb muutunud tajumist ja käsitlemist sõltumatult oma kogemustest. Kultuuridevahelist pädevust edendavate kogemuste hulka kuuluvad näiteks välismaal viibimine.

Vahendusprotsess toimub peamiselt kooliasutustes, kus tegeletakse kõige rohkem õppimisprotsessiga. Siiski pakutakse tänapäeval pädevuskoolitust „eelkõige majanduse ja poliitika valdkonnas“ (Bolten 2007, 89). Õppesisu on paindlik ja kohandatud vastavalt õppijate rühmale. Eesmärgiks on tunnustada nii võõraid kui ka oma kultuuri ning eeldada kultuurilist pluralismi, sest „inimene […] on erinevate kultuuride ja identiteetide kandja“ (Hartung/ Nöllenburg/ Deveci 2013, 8). Inimesed seisavad teineteisele vastamisi erinevate väärtuste, ideede ja tajuvormidega, mistõttu teiste inimeste tegevus liigitatakse lühikese aja jooksul kultuuriliselt tuttavaks või võõraks (vt Ouelsati 2013, 25).

Erinevuste teadvustamine ja sellest tulenevad tegevused moodustavad kultuuridevahelise pädevuse. Sellest tulenev kultuuridevaheline tegevusprotsess on pidev ja alati muutuv.

Kirjandus

Bolten, Jürgen (2007): Intercultural Competence. Erfurt: Landeszentrale für politische Bildung Thüringen.

Hartung, Regine/ Nöllenburg, Katty/ Deveci, Özlem (2013): Preface. In: ders. (toim.): Intercultural Learning. Ein Praxisbuch. Schwalbach am Taunus: Debus Pädagogik.

Nothnagel, Steffi (2018): Intercultural Learning. Kultuuriliste erinevuskogemuste rekonstrueerimine narratiiv-biograafiliste pikilõikeuuringute põhjal. In: Sabisch, K./ Sorensen, E./ Straub, J. (eds.): Schriftenreihe Kultur, Gesellschaft, Psyche. Social and Cultural Studies. Vol. 12. Bochum: Bochumer Universitätsverlag.

Ouelsati, Ramses Michael (2013): Intercultural education in schools. In: Hartung, Regine/ Nölleburg, Katty/ Deveci, Özlem (eds.): Intercultural Learning. Praktiline raamat. Schwalbach am Taunus: Debus Pädagogik, 22-35.

Rinschede, Gisbert (2007): Geographiedidaktik. Paderborn: Schöningh.

Schrüfer, Gabriele (2012): Intercultural Learning. Sammud teel kultuuridevahelise tundlikkuse poole. In: Praxis Geographie 11, 10-11.

Weidemann, Doris (2007): Acculturation and Intercultural Learning. In: Straub, Jürgen/ Weidemann, Arne/ Weidemann, Doris (eds.): Handbuch Interkulturelle Kommunikation und Kompetenz: Grundbegriffe – Theorien – Anwendungsfelder. Stuttgart/ Weimar: Metzler, 488-498.