Kultuuri seljakoti mudel

Seljakotimudel on üks mitmest kultuurimudelist, mis „[…] seletab skemaatiliselt lihtsustatult kultuuriliselt kinnistunud väärtusi ja mõttemustreid ning nende artefakte üldisel – st esialgu mitte kultuurispetsiifilisel – viisil“ (Agha-Alikhani 2012, 102).

Individuaalsed ja situatsioonilised

Ta esitab kultuuri kui ͵tagasiside ͵. Indiviid kannab oma kultuurilisi teadmisi oma isiklikus pagasis, milles väljendub sümboolselt tema enda kultuuriline, individuaalne ja sotsiaalne taust. Mitte kultuur, vaid indiviid ise otsustab „kultuurilise seljakoti“ sisu paindliku, situatiivse käsitsemise üle (Roth 2011, 20). Seljakoti sisu võib elu jooksul ja kasvavate kogemustega laieneda, nii et indiviid võib omaks võtta väärtusi ja hoiakuid, mis väljuvad kultuuri standardiseeritud elementidest, mis on rohkem sarnased võõrale kultuurile (vrd. ibid.). Mudel püüab metafoorselt seletada „ühiskonna kultuurilist keerukust elutruult ja võimalikult autentselt“ (ibid. 21) ning laiendada oma kultuurilist silmaringi, tõstes teadlikkust mudeli eeldustest.

Jäämäe mudelist eristumine

Seljakoti metafoor on Hemingway jäämäe mudeli edasiarendus (vt kultuuri jäämäe mudel). See tugineb jätkuvalt jaotusele nähtavateks ja nähtamatuteks kultuurielementideks (vt Roth 2011, 20). Neid nähtavaid artefakte (väline välimus, tegevus, keel, käitumine) nimetatakse percepta, samas kui kultuuri nähtamatuid elemente (väärtused, normid ja hoiakud) nimetatakse concepta (Agha-Alikhani 2012, 102). Kultuuriline seljakott ja selle sisu on läbipaistmatu, mis tähendab, et kultuuriline varustus, concepta, muutub nähtavaks alles intensiivse kultuuridevahelise suhtluse käigus.

Muutuv suurus

Suur erinevus jäämäe mudeliga võrreldes seisneb selles, et kultuuri nähakse „muutuva suurusena“ (Roth 2011, 20) ning iga uus kogemus, iga uus kohtumine ja iga uus olukord mõjutab meie tegevust ja rikastab seega meie kultuurivarustust. Kui seljakotimudelis nähakse kultuuri avatud (omastamise ja tegutsemise) protsessina (vrd. ibid.), siis jäämäe mudelis esitatakse kultuuri kui ajatut ja ühemõõtmelist, mis jätab mulje, et indiviid on „kultuurikeskkonna poolt määratud ühesuunaliselt“ (ibid.) ja vastab staatilisele kultuuriportreele. Siiski ei ole need kaks mudelit omavahel vastuolus. Pigem võib neid teatud mitmekultuurilistes kontekstides omavahel siduda (vt ibid.). Sellistes vastandustes on asjakohane seostada jäämäe-mudeli staatilist kultuurikontseptsiooni, „mis kutsub esile etteaimatavalt ͵saksʹ, ͵veneʹ või ͵jaapaniʹ tajutavaid tegevusi“ (ibid. 21), rukkimudeli avatud kultuurikontseptsiooniga, „mis [ilma kindla kultuuriportreeta] reageerib paindlikult vastava situatsiooni nõuetele“ (ibid.).

Kirjandus

Agha-Alikhani, Barbara (2012): Kultuurimudelid. In: Barmeyer, Christoph (toim.): Taschenlexikon Interkulturalität. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 102-104.

Roth, Juliane (2011): Eigene Kultur. In: Roth, Juliane/ Köck, Christoph (eds.): Interkulturelle Kompetenz. Käsiraamat täiskasvanuhariduse jaoks. 2nd revised ed. Stuttgart: EduMedia, 19-21.