Kommunikatsioon (kultuuridevaheline)

Kultuuridevaheline kommunikatsioon viitab „keeleliste koodide abil toimuvale inimestevahelisele suhtlusele eri rühmade või kultuuride liikmete vahel“ ja koosneb terminist interkultuurilisus, mis on „filosoofiline ja kultuuriteaduslik mõiste […] kultuuride vaheliste suhete kohta“ ja ladina sõnast communicatio „suhtlemine/ mõistmine“ (Metzleri leksikon 2013, 343-344 u. 389).

Interaktsiooni vorm

„eelkõige etnolingvistika, pragmaatika ja sotsiolingvistika kontekstis uuritud suhtlusviis“ „kõne, žestide, näoilmete“ (Lexikon der Sprachwissenschaft 2008, 302) ja Lüsebrinki järgi ka „materiaalse kultuuri“ (Lüsebrink 2004, 10) arvesse võttes kujutab endast suhtlusvormi „eri (sub)kultuuriringkondadest pärit inimeste vahel, kelle edukat suhtlemist ohustavad sageli kultuurierinevustest tingitud eelarvamused (stereotüübid) ja vääritimõistmised“ (Lexikon der Sprachwissenschaft 2008, 302).

Põhikvalifikatsioon

Mõiste võeti kasutusele 1960. aastatel USAs osana interdistsiplinaarsete kommunikatsiooniuuringute teoreetiliste kontseptsioonide kujunemisest. Alates 1970ndatest aastatest on ka Saksamaal arenenud empiirilised uuringud, mis keskenduvad „keele, situatsioonide ja identiteedi seostamisele tegevuse vormide ja tõlgendustega“ (Metzler Lexikon 2013, 344).

Pidevalt edeneva globaliseerumise kontekstis moodustab see „dünaamiline (suhtlus)protsess, mida tingivad empaatia, tolerantsus ja kultuurispetsiifilised teadmised, eesmärgi ühiste tähenduste loomiseks“ ja kujutab endast selle taustal tänapäeval „kõigis ühiskonna valdkondades“ (Metzler Lexikon 2013, 344) nõutavat põhikvalifikatsiooni.

Kultuurilise orientatsiooni süsteem

Podsiadlowski sõnul on tegemist kohanemisega teiste kultuuridega, mis eeldab (kultuuridevahelist) pädevust. Tegemist on „teiste kultuuride […] tajumise, mõtlemise ja väärtuste orientatsioonisüsteemi mõistmisega“ ja selle rakendamisega oma „mõtlemises ja tegutsemises võõras kultuurilises tegevusväljas“ (Podsiadlowski 2004, 50). Näiteks aitab kultuuridevaheline kommunikatsioon kaasa „edukale rahvusvahelisele tegevusele“ ärireiside kontekstis (vt Podsiadlowski 2004, 45-47).

Etnoloogia ja võim

Lüsebrinki jaoks mängivad kultuuridevahelisest kommunikatsioonist võimalikult diferentseeritud üldpildi saamiseks olulist rolli ka „ajaloolise konteksti arvestamine“ ning praegused arenguprotsessid, võttes arvesse meedia arengut (vt Lüsebrink 2004, 12).

Samas kritiseerib ta selle tugevat orienteeritust majanduse tegevussfäärile, viidates „sotsiaalsetele võimukeskustele“ ning sellest sageli tulenevale „ebainimlikule instrumentaliseerimisele nende keskuste poolt“. Antropoloogia tegelik töövaldkond, s.t. keerulise ja mitmekihilise „kultuurikontseptsiooni“ uurimine, jääb tähelepanuta, kui ei võeta arvesse „perifeerias, [s.t.] globaalses süsteemis võimu äärealadel elavaid rühmi ja ühiskondi“ (Lüsebrink 2004, 46 f.). Samuti on kaheldav, kuivõrd Podsiadlowski poolt mängu toodud ühekülgne kohanemine võõraste kultuurikontekstidega võib pikemas perspektiivis võimaldada inimeste edukat kooseksisteerimist.

Kirjandus

Bußmann, Hadomud (2008): Intercultural Communication. In: Lexikon der Sprachwissenschaft. 4. trükk. Stuttgart: Kröner, 302.

Lüsebrink, Hans-Jürgen (2004): Concepts of Intercultural Communication. Teoreetilised käsitlused ja praktilised viited interdistsiplinaarses perspektiivis. St. Ingbert: Röhrig Universitätsverlag.

Müller-Hartmann, Andreas (2013): Intercultural Communication. In: Nünning, Ansgar (toim.): Metzler Lexikon. Kirjandus- ja kultuuriteooria. Lähenemisviisid – isikud – põhiterminid. 5. trükk. Stuttgart/ Weimar: J. B. Metzler, 344.

Podsiadlowski, Astrid (2004): Intercultural Communication and Cooperation. Kultuuridevahelise pädevuse koolitus. Harjutuste ja juhtumiuuringutega. München: Franz Vahlen.

Schmidt, Siegfried J. (2013): Communication theory. In: Nünning, Ansgar (toim.): Metzler Lexikon. Kirjandus- ja kultuuriteooria. Lähenemisviisid – isikud – põhiterminid. 5. trükk. Stuttgart/ Weimar: J. B. Metzler, 389.

Sommer, Roy (2013): Interkultuurilisus. In: Nünning, Ansgar (toim.): Metzler Lexikon. Kirjandus- ja kultuuriteooria. Lähenemisviisid – isikud – põhiterminid. 5. trükk. Stuttgart/ Weimar: J. B. Metzler, 343 f.