Keele omandamine

Keele omandamine – või keeleareng – viitab uue keele õppimise protsessile. Selle käigus omandatakse keele enda reeglid häälduse, grammatika ja sõnavara valdkonnas (vt Metzler Lexikon Sprache 2016, 639).

Emakeele omandamine / esimese keele omandamine

Selleks, et rääkida keelt „õigesti“, ei ole vaja osata selle reegleid nimetada. Piisab, kui seda osatakse kasutada. Kõnelejad teevad seda tavaliselt automaatselt, kui nad räägivad oma emakeeles – mida nimetatakse ka esimeseks keeleks.

Kui väike laps õpib rääkima, hakkab ta omandama teda ümbritsevaid keeli. Seda nimetatakse kontrollimatuks keele omandamiseks. Lapsele ei räägita selgesõnaliselt keele enda reegleid, vaid ta kujundab neid ise (vt Metzler Lexikon Sprache 2016, 639 f.).

Selleks moodustab laps „vaimse skeemi“ (Bickes/Pauli 2009, 34): Ta kannab juba teadaolevad reeglid üle teistele sõnadele. Selle näiteks on minevikuvorm, mida nimetatakse ka lihtsaks minevikuvormiks. Minevikuvormi verbi võib moodustada kas nõrgalt, nt öelda – ma ütlesin, või tugevalt, nt laulda – ma laulsin. Lapsed omandavad kõigepealt nõrkade vormide, nagu I said, moodustamise skeemi. See skeem kantakse üle teistele verbidele. Sel viisil moodustuvad üleüldised väljendid nagu singen – ich singte, mida kasutatakse ka pärast parandamist. See näitab, kui kindlalt on mentaalne skeem lapses kinnistunud. Kui nad on mõistnud tugevate verbide minevikuvormi, kasutavad nad grammatiliselt õiget vormi (vt Bickes/Pauli 2009, 34).

Topelt esmane keele omandamine

Inimesel võib olla mitte ainult üks, vaid ka mitu emakeelt. Kui laps õpib kuni kolmeaastaselt korraga kaks või enam ümbritsevat keelt, nimetatakse seda topelt emakeele omandamiseks (vrd. Bickes/ Pauli 2009, 92).

Teise keele omandamine

Kui kolmeaastane või vanem laps õpib uut keelt, võib eristada kahte tüüpi keele omandamist. Laps võib õppida uut keelt samamoodi nagu esimest keelt (esimesi keeli).

Sellisel juhul on omandamine kontrollimatu. Sellisel juhul kasutatakse õpitud keelt igapäevaselt igapäevaelus, sest see on näiteks riigikeel. Seda ei omandata mitte kursusel, vaid näiteks sõprade, koolikaaslaste või kolleegide vahelistes vestlustes. Seda protsessi nimetatakse teise keele omandamiseks. (vt Bickes/Pauli 2009, 92 f.).

Võõrkeele omandamine

Teise võimalusena võivad kõnelejad olla tuttavad mõne keele reeglitega. See juhtub näiteks siis, kui seda keelt õpitakse koolis või kursustel. Seda nimetatakse võõrkeele kontrollitud omandamiseks (vt Metzler Lexikon Sprache 2016, 639).

Võõrkeele õppimisel on märgata, et seda ei õpita tavaliselt igapäevases vestluses. Selle asemel tutvustatakse vestlusi ülesannete abil. Õppetöö toimub tavaliselt õpilaste emakeeles, mitte võõrkeeles (vrd. Bickes/Pauli 2009, 92 f.).

Immersiivne keele omandamine

Mitte kõik võõrkeeleõpetused ei järgi sama skeemi. Immersiivset õpet nimetatakse ka terminiga „keelekümblus“ (Stebler 2010, 21). See termin viitab võõrkeeleõpetuse vormile, mille puhul ei keskenduta keele enda reeglite õpetamisele. Selle asemel õpetatakse õpilastele muu hulgas teiste ainete sisu. Õppetöö toimub õpitavas võõrkeeles.

Immersiivsele õpetamisele pannakse kõrged ootused. See peaks aitama õpilastel parandada võõrkeeleoskust, kuid samal ajal edendama ka selliseid aspekte nagu kultuuridevaheline haridus ja lähenemine (vt Stebler 2010, 21 f.).

Kirjandus

Andresen, Helga (2016): Keele omandamine. In: Glück, Helmut/ Rödel, Michael (toim.): Metzler Lexikon Sprache. 5. trükk. Stuttgart: J. B. Metzler, 639 f..

Bickes, Hans/ Pauli, Ute (2009): Esimese ja teise keele omandamine. Paderborn: Fink.

Stebler, Rita (2010): Kontekst ja uurimisseisund. In: Stebler, Rita/ Maag Merki, Katharina (eds.): Zweisprachig lernen. Protsessid ja mõjud gümnaasiumides läbiviidud immersiivse hariduskursuse puhul. Münster: Waxmann, 13-23.