Keel kui maailma võti

John Locke kirjutas 1690. aastal, et keel on „ühiskonna tähtsaim vahend ja ühine side“. Keelt võib võrrelda võtmega – mida see tähendab?

Väljendusfunktsioon: keel võimaldab meil vahetada teavet, edastada emotsioone, väljendada vajadusi, luua ja säilitada sotsiaalseid suhteid (vt Bühler; Jakobson).

Üleskutse funktsioon: „Ka sõnad on teod.“ (Wittgenstein) Me võime neid kasutada, et kutsuda üles tegutsema, väljendada arvamusi ja seega teha otsuseid (vt Bühler; Jakobson). Lisaks saame teha koostööd ja korraldada oma igapäevaelu. Ja: keel võimaldab meil mõelda.

Informatiivne funktsioon: keele abil selgitame ja edastame teadmisi (vt Bühler; Jakobson). Keel struktureerib meie sotsiaalset elu, loob ja säilitab isegi hierarhiaid. Keel teenib enesekindlust. Keel võib aidata inimesi rasketes olukordades.

Keele abil konstrueerime reaalsust ja avaldame, kuidas me maailma näeme. Keel on relv – see võib haiget teha ja: manipuleerida inimestega. Kuidas me sellega toime tuleme?

Konfliktid saab lahendada keeleliselt, kui me metakommunikatsiooni, st räägime sellest, kuidas me üksteisega räägime.

Keel aitab meil end väljendada, ennast teostada, näiteks kunstiliselt.

Keelt saab nautida, sest sellel on ka esteetiline väärtus. Mis on meelelahutuslikum, seltskondlikum, ühendavam kui vaimukus, sõnaakrobaatika ja keelemäng?

Kõike seda võib teha keel. Seepärast on keel võti inimliku koosluse kujundamisel. See on eriti oluline kultuuridevahelises suhtluses.

Riigis, mille keelt me ei räägi, võivad igapäevased olukorrad muutuda takistuseks. Teiste inimestega on raske kontakti luua. Loomulikult on lihtsates igapäevastes olukordades suhtlemine võimalik ka käte ja jalgadega. Kuid niipea, kui olukord muutub keeruliseks, on ka see problemaatiline. Seetõttu ümbritseme end sageli inimestega, kes räägivad meiega sama keelt. Keel näitab end siin ühendava elemendina, kuid samal ajal eraldab meid ka teistest. Selle tulemusel jäävad uksed meie jaoks suletuks – uksed teiste kultuuride inimestele.

Hajutatud märkmeid keele fenomeni kohta

Kujutage ette, et keegi viskab teile tuhandest tükist koosneva mosaiikpildi. Loomulikult ei suudaks te kunagi kõiki neid tuhandeid tükke nii tabada, et õige pilt tekiks. Keelega ongi nii: kui keegi meile midagi ütleb, siis juhtub just see: tuhandest tükist koosnev puzzle lendab meie poole… Me võime mõned tükid kinni püüda, mõned üles korjata ja siis kokku panna. Meie vestluspartner tunneb sama, kui ta meid kuulab. Seega mõistame alati ainult osa sellest, mida teine inimene ütleb ja mõtleb. Samuti on tõsi, et meid saab alati mõista vaid osaliselt. See on keele mõistatusmetafoor.

Mida saab keel teha? Keel on mustkunstnik, muusik – paneb meis keeled kõlama. Vaigistab meie sees olevad keeled.

Teine metafoor, nimetagem seda keele mündi metafooriks: keel on kummaline münt, mis muudab oma väärtust kasutamisel. Ja see on münt, millel ei ole üldse mingit väärtust, kui seda ei kasutata. Kujutame ette järgmist: Olgu sõna münt. Annan sellele väärtuse 1 ja annan selle teile üle. Kas sa näed 1, kui sa seda käes hoiad? Mitte tingimata. On võimalik, et näete 5. Võib-olla ootasite minult 1, aga nüüd saate 5. Kuidas on see võimalik? Te ise olete väärtust muutnud – ilma minu teadmata, ilma minu tegemata. Aga: Kui te ütlete mulle väärtuse, võin aidata teil seda uuesti muuta – ma võin ka teha teile 1. Aga sa pead mulle ütlema, mida sa näed. Nii sünnibki dialoogi võlu…

Kõnelemullide metafoor: Värvilised ja irisevad, nagu peegel, seisavad ja hõljuvad meie ees, kui me räägime ja kuulame – kõnelemullid, ja neis: meie sõnad … Mida me näeme? Meie sõnad; ja meie ise! Teine paistab läbi, keskkond paistab läbi… ja ometi näeme me peamiselt oma sõnu – ja iseennast! Kui kaks kõnemulli puutuvad kokku, tekib uus pilt; sõnad voolavad üksteise sisse, meie kujundid põimuvad… tekib uus mõte. See on tõeline dialoog. Kas me oleme selleks valmis?

Keele egotsentrilisus: miks me räägime üksteisega? Sest me tahame end väljendada. Me ei edasta midagi. Me suhtleme iseendaga. Meie ise. Keelel ei ole mingit tähendust väljaspool sotsiaalset suhtlemist/kommunikatsiooni. Tähendus moodustub ainult sotsiaalses suhtluses, mis on ühtlasi ka konstruktsioon.

Keele keha: rääkimine on kehaline protsess, protseduur, tegu … midagi meelelist. Me kogeme seda füüsiliselt, kui me räägime. Seepärast ei saa keelt mõista ainult kui vaimset nähtust. Isegi kui me loeme vaikselt, on meie keha aktiivne. Rääkimine, lugemine, kuulamine – need on füüsilised tegevused. Meelt ja keha ei saa lahutada. Nad kuuluvad kokku, mõlemad on alati aktiivsed.

Keel ja kõne on integreeritud inimelu keerulistesse kontekstidesse. Keelt ei ole mõtet vaadelda eraldi (nagu seda on keelefilosoofias sageli tehtud). Heli teeb muusika. Kõnelematus. Sõna on paljastav. Sellist asja nagu vaikus ei ole olemas.

Tsitaadid keele teemal

Keel on olemise maja. Heidegger

Filosoofia on võitlus meie mõistmise lummamise vastu meie keele abil. Wittgenstein

Minu keele piirid tähendavad minu maailma piire. Wittgenstein

Ja keele kujutamine tähendab ka eluvormi kujutamist. Wittgenstein

Keel – kõigi arusaamatuste allikas. Antoine de Saint-Exupéry

Kõige inimlikum asi, mis meil on, on keel, ja meil on see selleks, et rääkida. Fontane

Need, kes vaidlevad ja vaidlevad, peaksid mõnikord meeles pidama, et mitte iga keel ei ole kõigile arusaadav. Goethe

Sest inimeste keel on võrdne nende eluga. Seneca

Võtke oma keelt tõsiselt! Nietzsche

Ei ole suuremat illusiooni kui arvamus, et keel on inimestevaheline suhtlusvahend. Elias Canetti

Meie keel on ka meie ajalugu. Grimm

Igal inimesel on oma keel. Novalis

Iga uue keelega, mida õpid, omandad uue hinge. Tšehhi vanasõna

Keel ei ole, keel juhtub. Heinz v. Förster

Sest kõik, mida inimesed teevad, tunnistavad, kogevad või teavad, saab tähendusrikkaks ainult sel määral, mil sellest saab rääkida. Arendt

Räägi, et ma sind näeksin. Socrates

Midagi, millest ei räägita, ei ole üldse juhtunud. Ainult sõna annab asjadele reaalsuse. Wilde
Wilhelm von Humboldt keele olemusest

„Keel on oma tõelises olemuses mõtestatuna igal hetkel midagi pidevat ja ajutist. Isegi selle säilitamine kirjasaatmise kaudu on alati ainult ebatäielik, muumiataoline säilitamine, mis nõuab ikka veel, et elavat ettekandmist püütaks selle käigus sensualiseerida. See ise ei ole töö (ergon), vaid tegevus (energeia). Selle tõeline määratlus saab seega olla ainult geneetiline. See on tegelikult meele igavesti korduv töö, et muuta artikuleeritud heli võimeliseks mõtte väljendamiseks. Otseselt ja rangelt võttes on see iga kord kõnelemise määratlus. […] Sõnadesse ja reeglitesse jaotamine on vaid teadusliku lahtimõtestamise surnud töö. Keelte nimetamine vaimu tööks on täiesti õige ja adekvaatne väljend, sest vaimu olemasolu üldiselt saab mõelda ainult tegevuses ja sellisena. […] See ei ole teisiti mõistmisega. Hinges ei saa midagi muud eksisteerida kui tema enda tegevuse kaudu ning mõistmine ja rääkimine on vaid ühe ja sama kõnevõime erinevad tagajärjed. Ühist kõnet ei saa kunagi võrrelda aine üleandmisega. Mõistmises, nagu ka rääkimises, tuleb sama arendada oma sisemisest jõust; ja see, mida esimene saab, on ainult harmooniliselt häälestav stiimul.“ (Writings on the Philosophy of Language, Works III, Darmstadt 1963, lk. 418 f., 430).

Seda, kui plahvatusohtlik võib olla keelekasutus, kirjeldab Ernst von Glasersfeld järgmises anekdootis: „Lõpetuseks tahaksin tuua ühe näite, mis teeb selgesti tajutavaks, kui oluline on takistusteta juurdepääs ideedele. 1936. aastal toimusid Berliinis olümpiamängud. Ehitati mitte ainult staadion ja olümpiaküla, vaid ka teater. Sõber, keda ma külastasin, viis mind päev enne avamist olümpiakülla ja lõpuks teatrisse. Sissepääsu ees olid ikka veel tellingud ja mõned mehed töötasid portaali kohal oleva friisi kallal. Minu sõber selgitas, et ilmselt said nad liiga hilja, kui kiri oli valmis, aru, et see ei ole valitsevale parteile vastuvõetav. Tegelikult oli kiri „Üks rahvas, üks juht, üks teater“. Ernst von Glasersfeld: Keelte vahel.

Kirjandus

Bühler, Karl (1999): Keeleteooria. Keele representatsiooniline funktsioon.

Jakobson, Roman (1992): Semiootika.

Locke, John (1690): Inimese mõistmist käsitlev essee.

Mersch, Dieter (toim.) (1998): Märgid märkide kohta. Semiootikat käsitlevad tekstid Peirce’ist Eco’ni ja Derrida’ni.

Wittgenstein, Ludwig (2003): Filosoofilised mõtisklused.

Heinz von Foersteri ja Bernhard Pörkseni dialoog dialoogist: http://www.taz.de/!1085369/

Täiendav kirjandus keeletundlikkuse kohta

Isselbächer-Giese, Annette/ Witzmann, Cornelia/ Königs, Charlotte/ Besuch, Natascha (2018): Keeletundlikuks muutumine, keelekujunduslikuks õpetamine – õpetamise mõtlemine teisiti. In: Trendel, Georg/ Roß, Joachim (toim.): SINUS.NRW: Promoting Understanding – Designing Learning Processes. Matemaatika ja teaduse ümbermõtestamine. Münster: Waxmann, 13-31.

Leisen, Josef (2019): Põhimõtted keeletundlikus aineõpetuses. http://www.sprachsensiblerfachunterricht.de/prinzipien [02.10.2019].

Trendel, Georg/ Roß, Joachim (2018): Sissejuhatus. In: ders. (toim.): SINUS.NRW: Arusaamise edendamine – õpiprotsesside kujundamine. Matemaatika ja loodusteaduste ümbermõtestamine. Münster: Waxmann, 9-11. https://www.schulentwicklung.nrw.de/sinus/upload/Phase05/Broschuere/SINUS_Gesamt.pdf [02.10.2019].

Woerfel, Till/ Giesau, Marlis (2018). Keeletundlik õpetamine. Cologne: Mercator-Institut für Sprachförderung und Deutsch als Zweitsprache (Basiswissen sprachliche Bildung). https://www.mercator-institut-sprachfoerderung.de/de/themenportal/thema/%20sprachsensibler-unterricht/ [04.10.2019].