Kaasamine

Kaasamise mõisteid või valdkondi on erinevaid. Viidates sõna ladinakeelsele päritolule, tuleneb inkorporeerimine sõnast includo „ümbritseda, piirata“ (vrd. Pons). Kaasamist nähakse kui välistamise vastandit või integratsiooni mõiste laiendust (vrd. Rohrmann 2014, 163).

Integratsioon ja välistamine

Dudeni sõnaraamatu järgi viitab välistamine tõrjutusele või välistamisele. Integratsioon on määratletud kui erinevate isikute või rühmade kaasamine või ühendamine sotsiaalsesse ja kultuurilisse üksusesse. Integratsiooni kasutatakse ka kaasamise sünonüümina, kuna viimast ei olnud varem nii palju. Siiski on olulisi erinevusi. Kuigi integratsioon tähendab kaasamist, jääb siiski teatav distants, mis eristab teatud omadustega inimesi teistest. Eristatakse tüüpi „normaalne“ ja tüüpi „erinev“ (vrd. Grimm/ Meyer/ Volkmann 2015, 146). Näiteks kaasav kool võtab vastu puudega lapsi, kuid ei kohandu nende erivajadustega (vrd Grimm/ Meyer/ Volkmann 2015, 145 f.).

Kaasamine seevastu tähendab kõigi inimeste kaasamist – olenemata sellest, millise soo või etnilise kuuluvusega nad on või kas nad on füüsiliselt või vaimselt puudega. Heterogeenses ühiskonnas on kõik võrdsed. Ei ole olemas ühiskonna poolt kehtestatud „normaalset“ või „erinevat“ tüüpi. Kooli näitel tähendab see, et vanad, traditsioonilised struktuurid murduvad ja kõigi vajadusi käsitletakse individuaalselt (vt Grimm/ Meyer/ Volkmann 2015, 145).

Kaasamine ja pedagoogika

Kaasamispedagoogika tähendab, et puuetega ja puueteta lapsed õpivad koos tavapärastes lasteaedades ja koolides. Seda tuleb laiendada ka koos töötamisele täiskasvanueas. Kuid kas vaimse või füüsilise puudega lapsed saavad õppida samamoodi nagu puueteta lapsed?

Feuser määratleb pedagoogikat kui kaasavat pedagoogikat, mis õpetab, kasvatab ja koolitab – tehes õiglust igale inimesele ja ilma õpilasi välistamata või marginaliseerimata (vt Feuser 2005, 134). Pelgalt tavakoolis käimine ei tähenda puudega lapse kaasamist, sest ta on ainult väliselt integreeritud, kuid jääb sisemiselt (psühholoogiliselt/mentaalselt) jätkuvalt tõrjutuks. Feuser toob selle pildilise näitena Guarino puuri lapse pea ümber (vt Feuser 2005, 168 jj.).

Järelikult on õpilased heterogeensed inimesed integratiivses üksuses, kes õpivad koos üksteisega koostöös (vrd Feuser 2005, 173). Kokkuvõttes seisneb integratiivne või kaasav üldpedagoogika seega selles, et „kõik lapsed ja õpilased mängivad, õpivad ja töötavad üksteisega koostöös oma vastaval arengutasemel vastavalt oma hetkelistele taju-, mõtlemis- ja tegevuspädevustele orienteerudes „järgmisele arengutsoonile“ ühisel objektil ja koos sellega“ (Feuser 2005, 174).

Kaasamine sotsioloogias

Rahvuse mõiste omandas tähtsust eelkõige 19. ja 20. sajandil, kui just Saksamaa suhtes kasvasid ja lõpuks ka jõustusid püüdlused ja igatsused ühtse ja ühendatud riigi järele. Peeti muutuma vürstiriikide killustikust Saksamaaks kui rahvuseks.

Selles mõttes on rahvusel kaasav funktsioon, mis põhineb keelel ja ühisel kultuuril, läbi selle kaasamise või ühendamise suureks tervikuks.

Samal ajal on rahvusel eksklusiivne iseloom, see teenib teiste riikide/rahvuste välistamist, mis on mõiste edu aluseks (vt Stichweh 2005, 42 f.). Rahvuse mõiste ei ole aga alati olnud immigratsiooni suhtes eksklusiivse iseloomuga, vaid nii minevikus kui ka tänapäeval on see teeninud teiste riikide piiritlemist ja samal ajal olnud subjektide jaoks riigi suhtes kohustusliku iseloomuga.

Varauusaegsel ajastul oli sisseränne soovitav; seda nähti kui uute subjektide ja seega uute ressursside omandamist. Väljarändamist seevastu heidutati tugevalt (vt Stichweh 2005, 41). Alates 19. ja 20. sajandist muutus see. Väljarändamise õigus muutus tähtsamaks, kuid sisseränne muutus raskemaks seoses natsionaalsotsialistlike ideede levikuga ning teadvustades ruumi ja ressursside suurenevat nappust (vrd Stichweh 2005, 152).

See viis rahvusriikidest koosneva globaalse ühiskonna kujunemiseni, mis püüdleb sisemiselt heaoluriigi poole, kuid loob teadlikult tasakaalustamatust väliselt, et eralduda ja omavahel konkureerida. Seetõttu on sisserändajad sellest heaoluriigist igale üksikisikule ohuks tema osa selles heaolus. Seda heaolu sulgemist tugevdab kultuur ja selle liikmeskonna etniseerumine, mis rõhutab selle sulgemistendentsi (vt Stichweh 2005, 152 f.).

Teisest küljest on riik rahvusliku liidu resonants, täieliku kaasamise võimalus, mitte tingimata sotsiaalsel, vaid õiguslikul alusel, nagu näiteks abielulahutuse seaduse laiendamine 1960. aastatel, võrdne hääleõigus kõigile või kohustuslik haridus ja sõjaväeteenistus. Sellele järgnes esialgu kaasamise etapp, mis võimaldas osalemist. Edaspidi, nagu ka praegu, kus osalemist tajutakse samuti sunnina, sest üksikisik on tõrjutud tagaplaanile, võib täheldada suundumust mitteosalemise vabaduse poole. Selle tulemusena kaotab rahva mõiste täiendavat tähtsust (vt Stichweh 2005, 43).

Võrdne palk võrdse töö eest – majanduslik tõrjutus

Majandusliku tõrjutuse mõju era- ja ühiskondlikule elule näidatakse tööturu soolise palga näitel.

Kõigepealt tuleb öelda, et majanduslik tõrjutus ei põhine mitte tõhususe puudumisel, vaid võimu ja ressursside jaotuse sotsiaalsetel tulemustel (vt Schönpflug 2009, 88).

Soolised suhted on tekkinud sotsiaalsetest hierarhiatest, mis on kinnistunud avaliku ja erasektori tegevuste, st tasustatava töö ja kodutöö eraldamisel. Ja isegi kui naised saavad end kodutöö ülesannetest vabastada, on see sageli vaid osalise tööajaga, on nad sageli samastatud ema või hooldaja rolliga, mis mõjutab nende töövaldkonda. Lisaks on naised välistatud kõrge sissetulekuga ametikohtadest teaduses, poliitikas ja majanduses, mis on vabad igasugusest mõjust ja võimust (vt Hanappi- Egger/ Hofmann 2005). Seega jäävad naised oma elustiili ja autonoomia osas piiratuks, kuna puudub tunnustus, mis sotsiaalselt käib käsikäes kõrgemate majanduslike positsioonidega.

Kokkuvõttes on tõrjutus põhjuseks kaasamise vajadus.

Kirjandus

Duden. Duden Online Dictionary. https://www.duden.de/suchen/dudenonline/integration [16.12.2018].

Duden (2006): Die deutsche Rechtschreibung. 24. trükk. Mannheim: Bibliographisches Institut.

Feuser, Georg (2005): Puudega lapsed ja noored. Integratsiooni ja segregatsiooni vahel. 2nd ed. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Grimm, Nancy/ Meyer, Michael/ Volkmann, Laurenz (2015): Teaching English. Tübingen: Narr Francke Attempto.

Isop, Utta/ Ratkovic, Viktorija (toim.) (2011): Living Differences. Kultuuriteaduslikud ja sookriitilised perspektiivid kaasamise ja välistamise kohta. Bielefeld: transcript.

Pons. Veebisõnastik. https://de.pons.com/%C3%BCbersetzung? q=includo&l=dela&in=la&lf=la [16.12.2018].

Rohrmann, Eckard (2014): Inclusion? Kaasamine! Kriitilisi märkusi praeguse kaasamisdebati ja mõõduka kaasamise mõiste kohta. In: Soz Passagen 6, 161-166.

Stichweh, Rudolf (2005): Inklusion und Exklusion. Studies in social theory. Bielefeld: transcript.