Interkultuurilisus

Laps sünnib ilma kultuurilise arusaamata – st „kultuur“ on midagi, mida tuleb õppida. Sotsiaalsete kontaktide, sotsiaalsete sündmuste, institutsioonide ja materiaalselt mõjutatud maailma kaudu arenevad lapses subjektiivsed hoiakud, väärtused ja mõisted. See kultuuri õppimise protsess (mida nimetatakse ka enkultuuriliseks muutmiseks) muudab indiviidi sotsiaalseks olendiks, kes suudab alateadlikult omandada oma keskkonna kultuurimärke ja käituda vastavalt. Võetakse üle kultuurilised vormid ja otsused.

Orienteerumissüsteem

Kultuur on seega identiteeti kujundav orientatsioonisüsteem, mis on internaliseeritud ja mida ei tajuta enam teadlikult. Samas on kultuuriline identiteet alati ka grupiidentiteet, sest see on seostatav teatud kultuurirühma kuulumisega. Kuna oma identiteediga tegelemine on väga emotsionaalne, on kultuuridevahelistes kohtumistes eriti oluline reflekteerida, millised osad oma identiteedist on individuaalsed ja millised kultuurilised, kuigi seda on igapäevastes olukordades raske või ainult raskesti võimalik teha (vt EMIL 2006, 13 f.).

Väärtused ja normid

Võõras kultuurikeskkonnas saab kiiresti selgeks, et teised väärtused ja normid valitsevad. Enam ei ole võimalik orienteeruda oma kultuuriliste suuniste järgi. See võib tekitada ebamugavustunnet ja ebakindlust. Alles erinevate kultuuride kohtumine võimaldab reflekteerida ja teadvustada oma kultuurilist identiteeti. Teistsuguseid väärtusi ja norme esindavate kultuuridega tegelemine viib selleni, et neid tajutakse „võõrana“ (vt EMIL 2006, 15 jj).

Isiksus on oma kultuuris positsioneerimise tulemus. Selles kontekstis on oluline vaadelda oma kultuurilist identiteeti kui muutuvat, sest „kultuurid ei ole puurid ja inimesed ei ole nende vangid“ (EMIL 2006, 16). Kultuuriline identiteet on pidevas muutumises, mida põhjustab vastasseis teiste kultuuriringkondade inimestega. Seetõttu räägime multikultuurses ühiskonnas multikultuursete identiteetide kujunemisest, mis tegelevad kultuuriliste hüvedega situatiivselt ja individuaalselt (vt EMIL 2006, 16 f.).

Interkultuurilisus – kultuuridevaheline vahetus

Mõiste interkultuurilisus viitab erinevate kultuuride või erineva kultuuritaustaga isikute või rühmade vahelisele vahetusprotsessile. Selles kontekstis viitab interkultuurilisus traditsiooniliselt iseseisvatele kultuurirühmadele (vt Irmer 2002, 11). Yousefi sõnul viitab interkultuurilisus „teooriale ja praktikale, mõistmisviisile, mis puudutab kõigi kultuuripiirkondade ja inimeste kui nende kandjate ajaloolisi ja tänapäevaseid suhteid“. (Yousefi 2014, 25)

Erinevate väärtuste, tähendussüsteemide ja teadmiste tasemega kultuuride kohtumine on seotud ärrituse, üllatuse, suhtlemise ja enesekindlusega. Eesliide inter tähendab „vahel“ või „omavahel“ ja „viitab sellele, et vahetusprotsessis tekib midagi uut“. (Barmeyer 2012, 81) Kultuuridevahelise suhtluse kaudu peavad suhtlevad isikud läbirääkimisi uute suhtlus- ja käitumisreeglite üle, mida iseloomustab tugev hoogu. Alles siis, kui suhtlevad isikud liigitavad „oma“ ja „võõra“ oluliseks, tekivad kultuurilised kattuvussituatsioonid ja tekib interkultuurilisus (vt Barmeyer 2012, 82).

Kultuuridevaheline suhtlus

Suhtlemissituatsioonides võib kultuuridevahelise suhtluse aspekt olla meeldetuletus, et inimesi ei vaadelda oma kultuurikeskkonnast eraldatuna, vaid teatud gruppi või inimrühma kuuluvana. Samas tuleks vältida suhtluspartnerite kultuuristamist, st neile kultuurilise tausta tõttu konkreetsete omaduste omistamist (vt Wiechelmann 2013, 331).

Kontaktide sillad

Trans-, inter- ja multikultuursus

Kuigi mõisteid trans-, inter- ja multikultuursus kasutatakse sageli sünonüümidena, ei ole nende tähendus identne. Yousefi sõnul on neil kolmel teoorial „vaatamata ilmsetele erinevustele [ ] sisemine sugulussuhe“ (Yousefi 2014, 25). Interkultuurilisus on ühenduslüli transkultuurilisuse ja multikultuurilisuse vahel.

Multikultuursus tähistab erineva päritoluga inimeste, eluolu ja kultuuriliste eluviiside kooseksisteerimist ühiskonnas. See eeldab selgelt erinevate, homogeensete kultuuride olemasolu. Transkultuurilisus seevastu tähendab, et homogeenseid kultuure ei ole olemas, vaid ainult erineva eristusvõimega kultuurihübriidid. „Kultuurid on omavahel seotud migratsiooni, kommunikatsioonisüsteemide ja majanduslike vastastikuste sõltuvuste kaudu“ (Irmer 2022, 12). Riiklikke piire ei võeta enam arvesse. Transkultuurilisus tähistab omavahel seotud globaalset kultuuri, mis ühendab kõiki rahvuskultuure (vt Irmer 2002, 11 f.). Hüperkultuurilisuse mõiste on uus.

Samuti põnev: kultuuri sibulamudel.

Kirjandus

Barmeyer, Christoph (2012): Taschenlexikon Interkulturalität. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

European Modular Programme for Intercultural Learning in Teacher Education EMIL 2006. Intercultural Competence in Primary Schools. http://www.emil.ikk.lmu.de/deutch/ Handbuch-EMIL-Volltext.pdf [15.03.2017].

Irmer, Marion (2002): Intercultural Play & Learning. Praktilised lahendused. Kissing: WEKA Media.

Wiechelmann, Sarah (2013): Kas see oli kultuuridevaheline arusaamatus? Ohust, et kultuurist tingituna võib inimene silmist kaduda. In: Kumbier, Dagmar/ Schulz von Thun, Friedemann (toim.): Interkulturelle kommunikatsioon. Meetodid, mudelid, näited. 6 ed. Reinbek bei Hamburg: Rowohlt Verlag, 323-335.

Yousefi, Hamid Reza (2014): Kultuuridevahelise kommunikatsiooni põhimõisted. München: UVK.