Inimõigused

Inimõiguste all mõistetakse kõiki neid õigusi, mis on igale inimesele sünnipärased, olenemata tema päritolust või soost, ja mida ei saa anda ega keelata. Need moodustavad inimkonna ja seega kõigi riikide või ühiskondade normatiivse ja õigusliku aluse (vt Menschenrechte, bpb.de). Sellest tulenevalt peetakse neid ka riigi konkreetsetest õigusloomestruktuuridest kõrgemaks, mistõttu viimane võib inimõigusi „tunnustada“, kuid mitte määratleda (Menschenrechte, bpb.de).

Inimõiguste ülddeklaratsioon

Inimõiguste ülddeklaratsioon kui keskne dokument sõnastab 30 artiklis inimõigusi kui inimkonna moraalseid alustalasid (vrd Deutsche Gesellschaft für die Vereinten Nationen e.V. 2018, 3). Seega rõhutatakse UDHRis eelkõige väärikuse keskset väärtust, mis on tagatud õiguste kaudu. Sellest tulenevalt on preambulis sätestatud eesmärk „kõigi inimkogukonna liikmete loomupärase väärikuse ning võrdsete ja võõrandamatute õiguste tunnustamine“ (Deutsche Gesellschaft für die Vereinten Nationen e.V. 2018, 6). Mõned sellised inimõigused on muu hulgas õigus elule, puutumatusele ja turvalisusele, õigus võrdsusele, valimisõigus, õigus sõna-, usu- ja südametunnistuse vabadusele jt (vt inimõiguste, bpb.de).

Vaatamata inimõiguste kaugeleulatuvale ülemaailmsele rakendamisele, tuleb nende eest mõnes kohas ikka veel võidelda. Kuigi mõnes riigis tunduvad inimõigused juba iseenesestmõistetavad, toimuvad rikkumised ka praegu. Seetõttu on hädavajalik jätkuv kaitse ja rakendamine (vt Menschenrechte, bpb.de).

Inimõiguste dokumendid

Erinevate riikide liitudest koosnevad rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO või Euroopa Nõukogu, on pühendunud inimõiguste tagamisele ja rakendamisele kogu maailmas (vt Spohr 2014, 17).

Esimene koosneb organite võrgustikust, mis teostab haldustööd inimõiguste kaitseks. Näiteks inimõiguste nõukogu, mis koosneb 47 korrapäraselt valitud liikmesriigist peaaegu kõikidelt kontinentidelt, korraldab kohtumisi, kus käsitletakse jooksvaid arenguid ja hinnatakse võimalikke inimõiguste rikkumisi (vrd Spohr 2014, 52, 54-56, 108). Teise organina teeb ÜRO inimõiguste ülemkomissari büroo tihedat koostööd riiklikul tasandil ÜRO liikmesriikide vastavate kohtute ja seadusandlike organitega. „Sekretariaadina“ on ta seega ühenduslüli liikmesriikide ja inimõiguste nõukogu vahel (vt Spohr 2014, 116/117). ÜRO Julgeolekunõukogul on ka ülemine vastutus rahu ja inimõiguste säilitamise eest (vrd ÜRO, bpb.de).

Euroopa tasandil on Euroopa Nõukogu, mis koosneb samuti 47 liikmesriigist, juba vastu võtnud mitmeid kokkuleppeid inimõiguste kaitsmiseks, näiteks „Euroopa inimõiguste konventsiooni“, mille mitmetes artiklites kuulutatakse kindlustatuks sellised väärtused nagu õigus haridusele või õigus vabadele valimistele (Euroopa Inimõiguste Kohus 2002, 35).

Tänapäeva inimõiguste tekkimine

10. detsembril 1948 võttis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Peaassamblee vastu resolutsiooni 217 A (III) (inimõigused). Idee, et kõigil inimestel on õigused, mida ei tohi neilt ära võtta, tekkis Teise maailmasõja ajal toime pandud kuritegude ja holokausti kogemusest (vt dokumendi ajalugu, un.org). Teise maailmasõja ajal kuulutas USA president Roosevelt 1941. aastal välja neli vabadust, mis pidid tagama rahumeelse ja õiglase maailmakorralduse pärast sõda. Neli vabadust nägid ette sõnavabaduse, usuvabaduse, vabaduse puudusest ja vabaduse hirmust (vt Haratsch 2010, 69/70). Pärast Teise maailmasõja lõppu asutati Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. ÜRO põhikirja eesmärkideks on näiteks negatiivne rahu (sõjalise jõu puudumine), aga ka pingutused positiivse rahu saavutamiseks (koostöö inimõiguste, arengu, majanduse ja kultuuri ning sõbralike suhete valdkonnas) (vrd. The Founding of the United Nations, dgvn.de).

1948

Inimõigused olid juba 1946. aastal ÜRO esimestel istungjärkudel arutlusteemaks ning järgmisel aastal tuli esimest korda kokku inimõiguste komisjon, et sõnastada inimõiguste konventsioon. Lõplik eelnõu, mis hõlmas rohkem kui 50 liikmesriiki, esitati 1948. aasta septembris ja võeti vastu sama aasta 10. detsembril. Selle käigus hääletas 48 riiki poolt ja 8 riiki hoidusid hääletamisest (vt History of the Document, un.org ja Haratsch 2010, 71/72).

Seega ei ole inimõigused ja nende kaitse enam ainult riiklik, vaid rahvusvaheline küsimus. Eriti teine maailmasõda tegi selgeks, et inimõiguste kaitsmist ei saa jätta vastava siseriikliku õiguskorra hooleks (vt Haratsch 2010, 70). Inimõigusi laiendatakse regulaarselt, näiteks rassilise diskrimineerimise likvideerimise konventsiooniga (1966), naiste diskrimineerimise likvideerimise konventsiooniga (1979), lapse õiguste konventsiooniga (1989) ja puuetega inimeste õiguste konventsiooniga (2006) (vt Haratsch 2010, 73).

Kirjandus

Deutsche Gesellschaft für die Vereinten Nationen e.V. (2018): Die Allgemeine Erklärung der Menschenrechte. Berlin: Deutsche Gesellschaft für die Vereinten Nationen e.V. (DGVN).

Deutsche Gesellschaft für die Vereinten Nationen e.V. (o.J.): Die Gründung der Vereinten Nationen. https://dgvn.de/un-im-ueberblick/geschichte-der-un [18.09.2020].

Europäischer Gerichtshof für Menschenrechte (2010): European Convention of Human Rights. as amended by Protocols Nos. 11 and 14. supplemented by Protocols Nos. 1, 4, 6, 7, 12, 13 and 16. Straßburg: Council of Europe.

Haratsch, Andreas (2010): Die Geschichte des Menschenrechts. In: Klein, Eckart und Andreas Zimmermann (Hgg.): Studien zu Grund- und Menschenrechten. Potsdam: Universitätsverlag Potsdam.

Schubert, Klaus/Martina Klein (2018): Menschenrechte. In: Das Politiklexikon. 7., aktual. u. erw. Aufl. https://www.bpb.de/nachschlagen/lexika/politiklexikon/17842/menschenrechte [18.09.2020].

Schubert, Klaus/Martina Klein (2018): Vereinte Nationen (UN). In: Das Politiklexikon. 7., aktuali. u. erw. Aufl. https://www.bpb.de/nachschlagen/lexika/politiklexikon/18398/vereinte-nationen-un [18.09.2020].

Spohr, Maximilian (2014): Der neue Menschenrechtsrat und das Hochkommissariat für Menschenrechte der Vereinten Nationen. Entstehung, Entwicklung und Zusammenarbeit. Berlin: Dunkler & Humblot.

United Nations (o.J.): History of the Document. https://www.un.org/en/sections/universal-declaration/history-document/index.html [18.09.2020].