Inimesed

Duden hõlmab mõiste Volk all mitmeid põhi- ja alamkategooriaid. Alates 20. sajandist on Grimm’sche Wörterbuchis isegi kokku loetud 15 peamõistet ja üheksa alamõistet. Sotsioloogilises sõnaraamatus leidub järgmine kirje: „Ühise ajaloolise ja kultuuripärandi kaudu seotud inimeste ühendus, kes elavad koos teatud riigipiiride piires (Staatsvolk)“ (Reinhold 2017, 710).

Selleks, et mõista sõna ulatuslikke tähendusi ja tähendusi, on vaja arvestada ajaloolist konteksti.

Inimesed on aja jooksul

Sõna Volk, kuigi mitte selgelt tõendatud, kuid enamikus sõnaraamatutes märgitud, tuleneb germaani fulka „rahvas, sõjarahvas“ (vrd. Kluge 1963, 825; vrd. Pfeifer 1989). Grimmi sõnaraamatu järgi on vanim tähendus sõjameeste kinnine eraldus (vanaslaavi plŭkŭ „kriegsschar, kämpfende schar“) (vrd. Grimm 1854-1961, 455). Lisaks sõjalisele rahvapärasele terminile, mis tähistas relvastatud vägesid, oli olemas ka teoloogiline termin Jumala rahvas. Alles 17. sajandil tekkis, ka Prantsuse revolutsiooni tagajärjel, tänapäevalgi kasutatav termin Staatsvolk (vrd. Retterrath 2016, 33).

Kuni 19. sajandini kujunesid välja väga erinevad sõnakasutusviisid. Neile tähendustele on aga ühine see, et nad viitavad kas abstraktsele, kujuteldavale või reaalsele rahvahulgale, keda seob omavahel religioon, traditsioon, keel või eriline eesmärk ja/või kellel on sarnased omadused.

Vaielduvad tähendused

„Praeguses poliitilises kasutuses kasutatakse sõna Volk harva,“ ütleb Jörn Retterath oma raamatus Was ist ein Volk? Ka ajalugu näitab sõna kasutamise erinevaid ilminguid. See tuleneb ilmselt ajaloo jooksul kõikuvatest konnotatsioonidest. Kui keskajal mõisteti sõna Volk kui „alamklassi“ (lihtrahvas), mis oli aadlist eristatud ja seega suuresti negatiivse tähendusega, siis pärast Prantsuse revolutsiooni (1789) ja Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni (1776) mõisteti seda kui „kõigi võrdsete õigustega kodanike kogumit“ ja seega omandas see positiivse laengu. Selle asemel, et tõmmata piir ühiskonna sees, tõmmati see ümber (vt Retterrath 2016).

Weimari vabariigis veel kõikjal olemas, diskvalifitseeris sõna Volk end viimaks rahvussotsialistide omastamiskatse kaudu erapooletu väljendusena (vrd Retterrath 2016).

Võib märkida, et sõna tähenduse ajalugu on tihedalt seotud poliitilise ja ajaloolis-sotsiaalse arenguga. Kluge kirjutab oma saksa keele etümoloogilises sõnaraamatus sel teemal veel: „selle emotsionaalne toon sõltub kõneleja hoiakust ja meeleolust“. (Kluge 1963, 825)

„Me oleme rahvas“?

Christian Böttger oma raamatus Ethnos. Der Nebel um den Volksbegriff“ (Udu rahva mõiste ümber) küsimust, kas on ikka veel olemas selline asi nagu rahvas või on rahvad mineviku ideoloogilised konstruktsioonid, millel ei tohiks enam olla kohta meie globaliseerunud maailmas. Need on küsimused, mis vajavad praegu käsitlemist, millega ta viitab poliitiliselt ja mediaalselt represseeritud rahva mõistele.

Samuti väärib diskursust põlvnemis- ja kultuurikogukonnal põhineva „me-tunde“ või rahvusteadvuse olemasolu ajal, mil marginaalsed poliitilised hääled muutuvad sisserändepoliitika tõttu valjemaks (vt Böttger 2014).

Mõistet „rahvas“ kasutatakse sageli sünonüümselt.

Kirjandus

Böttger, Christian (2014): Ethnos. Udu rahvuse mõiste ümber. Schnellnach: Lindenbaum.

Duden, võrguväljaanne: https://www.duden.de/rechtschreibung/Volk [20.06.2018].

Grimm, Jacob u. Wilhelm (1854-1961): Saksa sõnaraamat. http://www.woerterbuchnetz.de/DWB?lemma=volk [14.06.2018].

Kluge, Friedrich (1963): Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 19. trükk. Berlin: de Gruyter.

Reinhold, Gerd (2017): Soziologie-Lexikon. Berlin/ Bosten: Oldenburg Wissenschaftsverlag.

Retterrath, Jörn (2016): „Mis on rahvas?“: Volks- und Gemeinschaftskonzepte der politischen Mitte in Deutschland 1917-1924. Berlin: de Gruyter.