Selleks, et rõhutada nii kultuurilisi kui ka looduslikke eripärasid, ratifitseeris 1972. aastal 190 ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) liikmesriiki maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni (maailmapärandi konventsioon). Selle eesmärk on edendada ühelt poolt kultuuri vastastikust mõistmist ning teiselt poolt erinevate kultuuri- ja loodusväärtuste kaitset ja säilitamist. Samas tagab see, et „varasemate põlvkondade pärand […] saab edasi anda tulevastele põlvkondadele“ (Hauser-Schäublin/ Bendix 2015, 52) (vt Hauser-Schäublin/ Bendix 2015, 51 f.).
Laiendamine
1972. aasta materiaalset maailmapärandi kontseptsiooni täiendati 2003. aastal immateriaalse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, nii et sellest ajast alates peeti kaitset väärivateks järgmisi valdkondi:
– suuliselt edasiantud traditsioonid ja väljendusvormid, sealhulgas keeled
– etenduskunstid
– ühiskondlikud tavad, rituaalid ja festivalid
– looduse ja universumiga seotud teadmised ja kombed
– traditsioonilised käsitöötehnoloogiad (vt Eggert/ Mißling 2015, 63 f.).
Järelikult on 2003. aasta konventsiooni tõttu kaitstud kultuurilised väljendusviisid, „millega […] etnilised rühmad end sageli identifitseerivad, […] [mis] antakse põlvest põlve edasi ja millel on] identiteeti kujundav mõju ja tähendus“ (Eggert/ Mißling 2015, 64).
Konventsiooni eesmärgid
Ohustatud kultuuri väljendusvormide kaitsmise meetmete eesmärk on ühelt poolt säilitada ja edendada nende elujõulisust ning teiselt poolt tõsta teadlikkust nende tähtsusest kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Nii säilitatakse samal ajal „sajanditevanuseid traditsioone ja tavasid kui inimkonna kultuuripärandi immateriaalset komponenti“ (Dippon/ Siegmund 2010, 32).
Näited
Alates 2013. aastast on Saksamaa maailmapärandi võrgustiku liige moto „Teadmised. Teadma. Saksamaa on alates 2013. aastast huvitatud elava kultuuripärandi mitmekesisuse säilitamisest, säilitamisest ja edendamisest riiklikul tasandil (vt UNESCO1). Seda mitmekesisust väljendavad neli kategooriat:
– nt jõululaulmine või Harzi mägedes toimuv finišeerimisvõistlus
– nt ämmaemandus või saksa leivakultuur
– nt koorilaulmine või poetry slam
– nt Ida-Friisi teekultuur (vt UNESCO2)
Täiendavaid näiteid võib leida üleriigilisest vaimse kultuuripärandi registrist: www.unesco.de/kultur-und-natur/immaterielles-kulturerbe/immaterielles-kulturerbe-deutschland/bundesweit.
Kui üleriigiline vaimse kultuuripärandi nimekiri esindab mitmekesisust Saksamaa tasandil, siis rahvusvahelisel tasandil on selle säilitamiseks olemas kolm nimekirja:
– Eesmärk: suurendada maailma kultuurilise mitmekesisuse nähtavust ja samal ajal suurendada teadlikkust sellest.
– nt Hiina siluett
– Eesmärk: rakendada kiireid meetmeid kultuurivormide jaoks, mida ohustavad globaalsed/lokaalsed arengud.
– nt Suiti katoliku vähemuse kultuuriala Lätis.
– Eesmärk: tuua esile näidisprojekte
– nt fandango elav muuseum Brasiilias (vt UNESCO3; Eggert/ Mißling 2015, 68).
Immateriaalse kultuuripärandi staatuse negatiivsed küljed
Kuigi 2003. aasta konventsiooni eesmärk on aidata kaasa elava kultuuripärandi edendamisele ja väärtustamisele kogu maailmas ning võidelda kultuuristandardiseerimise vastu, on immateriaalse kultuuripärandi staatusega seotud ka probleeme ja väljakutseid. Järgnev loetelu illustreerib neid:
– Konventsiooni instrumentaliseerimine toob kaasa elava kultuuripärandi kinnistumise, kodifitseerimise ja musealiseerimise.
– Luuakse teatud väärtustega esindusi, mida peetakse autentseks või säilitamist väärivaks.
– Riigid soovivad luua teatud kuvandit koos immateriaalse kultuuripärandi staatusega.
– Kuigi kogukonnad ja rühmad on kultuurikandjana tähelepanu keskmes, ei ole ühtset määratlust selle kohta, keda peetakse kultuurikandjaks.
– Immateriaalse kultuuripärandi haldamine on eelkõige riigi ülesanne, nii et kaasotsustamisõigused sõltuvad poliitilisest või hierarhilisest struktuurist ja mõnel juhul tuleb need kõigepealt luua.
– Määramine, nimetamine ja kaitsemeetmete rakendamine on riigi ülesanne, nii et eespool nimetatud nimekirjad põhinevad alati valikuprotsessidel, mis seega potentsiaalselt taastoodavad võimude tasakaalustamatust, sest nimetamise käigus lavastatakse maailmapärandisse sobivust ja lisatakse need, kes esitavad oma kultuurivormi atraktiivselt.
– Tulemus: võimsate riikide hegemoonia
– Kontrolli teostamine kultuurivormide üle
– Kommertslik/tööstuslik turundus
– poliitiline, majanduslik ja idealistlik väärtustamine (vt Eggert/ Mißling 2015, 65-77).
Kirjandus
Dippon, P./ Siegmund, A. (2010): UNESCO maailmapärandi objektide haridusnõue – aktuaalne inventuur maailmapärandi konventsiooni ja kohaliku praktika vaheliste pingete valdkonnas. In: Ströter-Bender, J. (toim.): Maailmapärandi haridus. Positsioonid ja diskursused UNESCO maailmapärandi hariduse kohta. Marburg, 31-43.
Eggert, A./ Mißling, S. (2015): UNESCO 2003. aasta vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon. In: Groth, S./ Bendix, R./ Spiller, A. (toim.): Kultuur kui vara: vahendid, läbilõiked ja juhtumiuuringud. Göttingen, 61-77.
Hauser-Schäublin, B./ Bendix, R. (2015): World Heritage. In: Groth, S./ Bendix, R./ Spiller, A. (eds.): Culture as property: instruments, cross-sections and case studies. Göttingen, 51-58.
UNESCO1 (n.d.): https://www.unesco.de/kultur-und-natur/immaterielles-kulturerbe/immaterielles-kulturerbe-deutschland [01.02.2019].
UNESCO2 (n.d.): https://www.unesco.de/kultur-und-natur/immaterielles-kulturerbe/immaterielles-kulturerbe-deutschland/bundesweit [01.02.2019].
UNESCO3 (n.d.): https://www.unesco.de/kultur-und-natur/immaterielles-kulturerbe/immaterielles-kulturerbe-weltweit [01.02.2019].