Hübriidsus

Hübriidsuse mudel kirjeldab kultuuridevahelist protsessi, mille käigus toimub indiviidi identiteedi ümberorienteerumine (vt Gugenberger 2010, 68). Mõiste hübriidsus tuleneb ladinakeelsest sõnast hybrida „segatüüpi“ ja eeldab, et üksikisikud loovad oma päritoluidentiteedist ja vastuvõtva ühiskonna identiteedist uue ja seega kolmanda identiteedi (vrd. Gugenberger 2010, 68). Hübriidsuse mudel käsitleb „kõnelejat kui sotsiaalset tegutsejat“ (Gugenberger 2010, 68), kes kahe kultuuri ja keele põimumisel arendab uusi variante, mis lähevad kaugemale ühe keele või kultuuri kõrvalejätmisest või eelistamisest (vrd. Gugenberger 2010, 68).

Mõiste: hübriidsus Bhabha järgi

1994. aastal kehtestas Bhabha Foucault‘ diskursusteooria põhjal hübriidsuse keskse mõiste (vt Engel/ Lewicki 2005, 1). Selle kontseptsiooni aluseks on, et uus identiteet saab tekkida ainult kahe kultuuri vahelises kolmandas ruumis (vt Engel/ Lewicki 2005, 1). „Bhabha jaoks on subjekt pigem seda läbivate keelte, korralduste, diskursuste ja süsteemide sõlmpunkt ja ristumiskoht koos kõigi nendega seotud tajude, emotsioonide ja teadvuse protsessidega. Tema metafoor „sõlmelisest subjektist“ nihutab seega multikultuursuse territoriaalsest mõistest isikuks“ (Engel/ Lewicki 2005, 2).

Ajalugu: mõiste „hübriidsus“ ajalugu

Terminit „hübriidsus“ kasutati 19. sajandil etnilise heterogeensuse kontekstis ja omandas seega negatiivse tähenduse. Vahepeal on hübriidsuse mõiste positiivse konnotatsiooniga (vrd Fludernik 2001, 12) ja „toimib […] kultuurilise mitmekesisuse kirjeldamise võtmekontseptsioonina“ (Fludernik 2001, 12), millel on progressiivne iseloom (vrd Fludernik 2001, 12). Kõneleja otsust kasutada hübriidseid keelevorme võib mõista kui vastupanu valitsevatele assimilatsiooniideoloogia mudelitele ja kui märki indiviidide olemasolevast keelelisest mitmekesisusest (vrd. Gugenberger 2010, 70).

Üleviimine tänasesse päeva

Tänapäeval rakendatakse hübriidsuse fenomeni väljaspool koloniaalset konteksti, näiteks selleks, et uurida ja kirjeldada sisserändajate avatud identiteedikontseptsioone. Foroutan/ Schäfer esitavad Saksamaal ja Euroopas elavate moslemi-migrantide näitel teesi, et individuaalsel tasandil tekivad uued metanarratiivid päritolu ja identiteedi ning kultuurilise kuuluvuse kohta, niipea kui inimesed tunnevad end kuuluvat erinevatesse kultuuriruumidesse (vt Foroutan/ Schäfer 2009, 1 f.). Hübriiditeooria kriitikud seevastu väidavad, et rändeprotsessid tervikuna ei vii subjekti identiteedi killustumiseni, mistõttu ei saa hübriidistumist mõista universaalse nähtusena (vt Castro Varela 2015, 270 f.).

Erinevus hüperkultuurilisusest

Erinevalt hüperkultuurilisuse teooriast on hübriididentiteedil selge piiritlemise iseloom. Bienfait kirjeldab seda kui sotsiaalset „kõrvutamist ja pidevalt muutuvat, kokku sulanduvat identifitseerimishetke“ (Bienfait 2006, 93). Oma kultuuri „loomine“ eakaaslaste grupis on seega vahend kodutuse vastu (vt Foroutan/ Schäfer 2009, 1). Toimuvad desintegratsiooniprotsessid, sest täielik integratsioon saabumisriigis näib olevat kättesaamatu (vt Foroutan/ Schäfer 2009, 1 f.).

Keeleteadus: Kuidas tekivad hübriidsed sordid?

Hübriidvormid on oma keeleliste omaduste poolest äärmiselt mitmekesised. Väikesed keelelised muudatused foneetilisel ja prosoodilisel tasandil on võimalik saavutada näiteks koodivahetuse abil. Samamoodi võib hübriidsort sisaldada uue keele tekkimist (vt Gugenberger 2010, 68 f.). Hübriidsuse astme puhul tuleb märkida, et kui suur osa keelelistest tunnustest, nt päritolukeelest, on asendatud vastuvõtva ühiskonna keelega, on hübriidsuse aste madal. Kuid niipea, kui jõutakse ligikaudu kahe lähtekeele keskele, on tegemist keeleliste piirideta ruumiga, kus ei saa määrata ühtegi lähtekeelt domineerivaks. Sellisel juhul jõutakse kolmandasse ruumi (vt Gugenberger 2010, 69). Välja kujunenud hübriidsordid võivad päranduda nii põlvkondade kaupa kui ka eksisteerida ainult ajutiselt (vt Gugenberger 2010, 68).

kirjandus

Bienfait, Agathe (2006): Im Gehäuse der Zugehörigkeit. Wiesbaden: VS.

Castro Varela, Maria do Mar/ Dhawan, Nikita (2015): Postkoloniale Theorie – eine kritische Einführung. 2. Auf. Bielefeld: transcript.

Engel, Christine/ Roman Lewicki (2005): Konzepte von Interkulturalität. In: Engel, Christine/ Lewicki, Roman (Hrsg.): Interkulturalität. Slawistische Fallstudien. Bd. 12. Innsbruck: Innsbrucker Beiträge zur Kulturwissenschaft: Slavica Aenipontana, 1–8.

Fludernik, Monika (2001): Hybridität. Theorie und Praxis. In: Polylog 8, 7–25.

Foroutan, Naika/ Schäfer, Isabel (2009): Hybride Identitäten – muslimische Migrantinnen und Migranten in Deutschland und Europa. https://www.bpb.de/apuz/32223/hybride-identitaeten- muslimische-migrantinnen-und-migranten-in-deutschland-und-europa?p=all [22.06.2018].

Gugenberger, Eva (2010): Das Konzept der Hybridität in der Migrationslinguistik. In: Ludwig, Ralph/ Schwarze, Sabine (Hrsg.): Sprache, Identität, Kultur. Bd. 8. Frankfurt am Main: Peter Lang, 67–92.