Geert Hofstede oli hollandi kultuuriteadlane, sotsiaalpsühholoog ja Maastrichti ülikooli organisatsioonilise antropoloogia ja rahvusvahelise juhtimise emeriitprofessor. Erialaringkondades peetakse teda statistikal põhinevate kultuuridevaheliste uuringute rajajaks.
Mõõdetavad aspektid
Hofstede viis 1960. aastate lõpus läbi empiirilise uuringu enam kui 110 000 IBMi töötajaga 67 riigis ja töötas selle põhjal välja kultuurimõõtmete mudeli. Esialgu tuvastas Hofstede neli kultuuridimensiooni, millele hiljem järgnesid veel kaks ja ka uuritud riikide arv suurenes 76-ni. „Dimensioon on kultuuri aspekt, mida saab mõõta teiste kultuuride suhtes.“ (Hofstede 2017, 38)
Järgnevalt antakse ülevaade kultuuridimensioonidest:
Kultuuridimensioon võimudistants kirjeldab kultuurides esinevaid võimusuhteid ning nende jaotust. Kas vanemate ja laste, õpetajate ja õppijate, ülemuse ja töötaja vaheline distants – hierarhilisi suhteid võib taluda erinevalt. Võimudistants on seega
„ulatus, mil määral riigi institutsioonide ja organisatsioonide vähem võimsad liikmed ootavad ja aktsepteerivad võimu ebavõrdset jaotust.“ (Hofstede 2017, 518)
Teine kultuurimõõde kirjeldab individualismi ja kollektivismi suhet vastavas kultuuris. Kui individualistlikud kultuurid rõhutavad isiklikku eneseteostust, siis kollektivistlikud kultuurid rõhutavad meie-grupi identiteeti.
„Individualism esindab ühiskonnavormi, kus sotsiaalsed sidemed indiviidide vahel ei ole väga tugevad. Igaühelt oodatakse, et ta hoolib ainult iseendast või oma lähikonnast.“ (Hofstede 2017, 516)
„Kollektivism esindab ühiskonda, kus inimesed elavad sünnist saadik me-gruppides, s.t gruppides, millel on tugev ühtekuuluvustunne, mis pakub neile kogu elu jooksul kaitset nende vaieldamatu lojaalsuse eest.“ (Hofstede 2017, 516)
Kultuurid käsitlevad ebakindlust tekitavaid tundmatuid olukordi erinevalt. Kõrge ebakindluse vältimise tasemega ühiskondade liikmed püüavad regulatiivsete meetmete abil kontrollida nii tundmatut kui ka ebakindlat. Madala ebakindluse vältimise tasemega kultuurid seevastu panevad vähem rõhku reeglitele orienteerumisele.
Ebakindluse vältimine viitab „sellele, mil määral tunnevad kultuuri liikmed end ähvardatuna mitmetähenduslikest või tundmatutest olukordadest“. (Hofstede 2017, 522)
Maskuliinsuse ja feminiinsuse kultuuriline mõõde on sotsiaalkultuuriline kategooria, kuna see kirjeldab rollijaotust meeste ja naiste vahel.
„Maskuliinsus tähistab ühiskonda, kus emotsionaalsed soorollid on selgelt määratletud: Mehed peaksid olema kindlameelsed, karmid ja keskendunud materiaalsele edule; naised peaksid olema tagasihoidlikud, õrnad ja elukvaliteediga seotud.“ (Hofstede 2017, 518)
„Feminiinsus esindab ühiskonda, kus emotsionaalsed soorollid kattuvad: nii mehi kui ka naisi peetakse tagasihoidlikeks, tundlikeks ja elukvaliteediga seotud inimesteks.“ (Hofstede 2017, 514)
Pikaajalise ja lühiajalise orientatsiooni mõõde kirjeldab ühiskondade orienteeritust kas lühiajalistele õnnestumistele või pikaajalistele lahendustele.
„Pikaajaline orientatsioon tähistab tulevase edule orienteeritud vooruste, eelkõige kokkuhoidlikkuse ja püsivuse kasvatamist.“ (Hofstede 2017, 518)
„Lühiajaline orientatsioon tähistab mineviku ja olevikuga seotud väärtuste, eriti traditsioonide austamise, „näo“ säilitamise ja sotsiaalsete kohustuste täitmise eest hoolitsemist.“ (Hofstede 2017, 517)
Kuues kultuurimõõde aastast 2010 kirjeldab, kuidas ühiskonnas tegeletakse individuaalsete vajaduste väljendamisega – kas naudingutele orienteeritud või pigem vaoshoitud.
„Nauding tähistab ühiskonda, kus on lubatud suhteliselt heldelt rahuldada põhilisi ja loomulikke inimvajadusi, mis seisnevad elu nautimises ja lõbutsemises.“
„Piiramine tähistab ühiskonda, kus vajaduste rahuldamine on allasurutud ja reguleeritud rangete sotsiaalsete normide abil.“
Kriitilised hääled
Hofstede kriitikud kurdavad, et uuringud viidi läbi ainult IBMi töötajate seas ning seetõttu ei võimalda tulemused teha esinduslikke järeldusi kogu riigi elanikkonna kohta. IBMi töötajad ei vasta „keskmisele“ kodanikule, sest selle töö jaoks on vaja keskmisest kõrgemat kvalifikatsiooni.
Ka Saksa kultuuriteadlane Klaus P. Hansen kritiseerib Hofstede kultuurimõõtmete teooriat: „Kokkuvõttes on tema raamat kaasaegse kultuuriuuringu jaoks katastroof. See patustab kõigi nende edusammude vastu, mis on tehtud alates kuuekümnendatest aastatest, ja kõigist asjadest on see masinavärk õpetanud õpetamatuid, kes pidasid kultuuri mõistet mõttetuks. Neid psühholooge, sotsiolooge ja majandusteadlasi, kes usaldavad ainult empiirilisi analüüse, veenis Hofstede statistika, et kultuur koosneb kõvadest faktidest, mida saab mõõta ja kaaluda.“ (Hansen 2000, 285)
Lisaks kritiseeritakse, et terve riik on iseloomustatud kui rühm, mis ei saa peegeldada üksikute sotsiaalsete rühmade identiteeti ja enesemõistmist. Kuna ühiskond on pidevas protsessis ja muutumises, ei ole nüüdseks üle 40 aasta vanad andmed tänasest vaatenurgast enam piisavalt sisukad. Samuti ei piisa seni kirjeldatud vaid kuuest mõõtmest, et adekvaatselt määratleda kompleksseid kultuure.
Kirjandus
Hansen, Klaus P. (2000): Kultur und Kulturwissenschaft. Eine Einführung. 2. Aufl. Tübingen/ Basel: Francke.
Hofstede, G.: Lokales Denken, globales Handeln. Interkulturelle Zusammenarbeit und globales Management. 6. Aufl. München: Beck.
Geert Hofstede: https://geerthofstede.com [07.07.2018].