Habitus

Ladinakeelne mõiste habitus, mis on algselt tuletatud vanakreeka sõnast héxis (ἕξις), tähistab püsivat käitumisviisi, mis kajastub nii inimese välise kui ka sisemise hoiaku mõttes. See hõlmab kõiki individuaalseid käitumismustreid, alates kõnelemisviisist ja žestidest kuni isiklike väärtuste ja kogu elustiilini. Kreeka antiikajast kuni tänapäevani on mõiste kogenud erinevaid tähendusvarjundeid retoorika, filosoofia ja sotsioloogia kontekstis (vt Simonis 2013, 287).

Mõiste tähenduse muutused

Kreeka antiikajal lõi eelkõige Aristoteles termini héxis (ἕξις), mille all ta mõistis indiviidi püsivat käitumisviisi, mis on kogemuse ja praktika kaudu muutunud harjumuspäraseks (vrd. Hügli 2013, 387). Vastavalt sellele on héxis võime või genereeriv printsiip, mis toodab tulevasi tegevusi (vrd. Krais 2014, 29). Rooma retoorikaõpetuse kontekstis tähistas habitus väga spetsiifilist käitumis- ja väljendusviisi, mille jaoks peeti vajalikuks konkreetset kehahoiakut, kõnelemisviisi ja vaimset hoiakut. Renessansiajastul lisandusid nendele kategooriatele veel teatud kõneviis ning kõne sobiv kõneviis. (vt Sominis 2013, 287-288).

Norbert Eliase habituse mõiste Norbert Elias

Sotsioloogias olid eriti mõjukad Norbert Eliase ja Pierre Bourdieu lähenemised. Sotsioloog ja kultuurifilosoof Norbert Elias (1897-1990) eeldab, et indiviidi mõtte-, tundmis- ja käitumismustrite ning neid ümbritsevate sotsiaalsete struktuuride vahel on tugevad vastastikused sõltuvused (vrd Volkmann 2013, 164). Nii kirjeldab ta teoses „Process of Civilisation“ (1939), et vastavaid tavasid ja kombeid tuleb vaadelda seoses vastava kultuuri, ajahetke ja sotsiaalse positsiooniga.

Selle sõltuvuse tõttu omistab Elias alati ka mingi sotsiaalse grupi konkreetsetele tavadele eripärase funktsiooni. Teatud lauaetiketi järgimine, tervitusrituaal või eraviisiline ja avalik eristamine teenis eristust teistest sotsiaalsetest rühmadest. Kuna aga madalamad klassid püüavad alati jäljendada kõrgemate klasside tavasid, peavad viimased alati oma konventsioone täiustama, mis nihutab pidevalt selle piiri, mis on vastavas rühmas sotsiaalselt aktsepteeritav. Mida suuremaks muutuvad Eliase järgi sotsiaalsed rühmad või riigid, seda eristuvamaks muutuvad ka üksikute rühmade kombed.

Eliase jaoks ei ole see mehhanism ainult väline, sotsiaalne protsess, vaid ka psühholoogiline. Sotsiaalsed kombed ja konventsioonid internaliseeruvad meie sotsiaalsesse habitusesse kasvatuse ja sotsiaalse keskkonna sissepressimise kaudu, nii et sotsiaalsed reeglid ja sotsiaalne sund muutuvad meie „teiseks loomuseks“ (vrd. Eichener 2013, 64). Sellest tuleneks „psüühilise enesekohustusaparaadi omapärane stabiilsus, mis kujuneb iga „tsiviliseeritud“ inimese habituse otsustavaks tunnuseks“ (Elias 1976b, 320).

Järelikult on Eliase jaoks sotsiaalne habitus psühhologiseeritud tsivilisatsioon ise, mis võib varieeruda vastavalt kultuurile, ajastule ja sotsiaalsele klassile.

Habituse mõiste Pierre Bourdieu’l ongi

Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu (1930-2002) teooria on aga kõige tugevamalt seotud habituse mõistega. Sarnaselt Eliasele (samuti Marcel Maussi või Erwin Panofsky teese järgides (vt Krais 2014, 24)) omistab Bourdieu sarnasest sotsiaalsest kontekstist pärit indiviidide homogeense käitumise (vt Schroer 2017, 326) ühise habituse olemasolule. Järelikult ei saa individuaalset habitust mõista mitte kui individuaalse isiksuse väljendusviisi, vaid kui sotsiaalsete suhete poolt sisuliselt määratud. Bourdieu mõistab habitust kui „püsivate ja ülekantavate dispositsioonide süsteemi“ (Bourdieu 2015, 98), mis hõlmab ja struktureerib inimese kogu välimust, otsustusprotsessi, mõtlemist ja käitumist, sealhulgas tarbijakäitumist, kunstiesemete käsitlemist, eelistatud riietust, elamumaitset, poliitilist hoiakut, toitumisharjumusi, soorolle, kõnekäitumist ja lõppkokkuvõttes kogu elustiili.

Sõltuvalt indiviidi kapitali mahust ja tüübist (majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline, sümboolne kapital) on ta ühiskonna sotsiaalses ruumis erineval positsioonil. Sotsiaalsesse klassi või miljöösse kuulumine ei kajastu seega mitte ainult majanduslikus kapitalis, vaid ka indiviidide vahelistes peentes erinevustes, nagu maitse, elustiil ja habitus. Selles suhtes ei ole habitus midagi muud kui „eelmiste põlvkondade inkorporeeritud kultuuriline kapital“ (Bourdieu 1987, 129) – või sarnaselt Eliasele internaliseeritud sotsialiseerumine. Maitse kujunemine on seega lõppkokkuvõttes klassimaitse kujunemine, mis omandatakse nagu „genereeriv grammatika“ (vt Chomsky) perekonnas ja koolis toimuva sotsialiseerumise kaudu (vt Ibid., 143).

„Maitse on aluseks kõigele, mis inimesel on […], nagu ka sellele, mis ta on teistele, millega ta ennast klassifitseerib ja mida teised klassifitseerivad“ (Ibid., 104).

Habitus kui õpitud käitumismuster on põhimõtteliselt stabiilne ja ahendab indiviidi sotsiaalset praktikat (vrd. Schroer 2017, 333). Siiski võib indiviidi käitumismuster pikemas perspektiivis muutuda (vrd. Ibid., 318), kui indiviidi positsioon sotsiaalses ruumis muutub. Sotsioloogilisest vaatenurgast vaadatuna on habitus seega ühenduslüli indiviidi vabaduse ja sotsiaalsete struktuuride piirangute vahel (vrd. Schroer 2017, 317). Ka Bourdieu jaoks on habitusel eristamise funktsioon (vrd. Jurt 2013, 86), st sotsiaalse grupi piiritlemine teistest, nii et see on sotsiaalse erinevuse väljendus ja klassivõitlus, milles indiviidid püüavad säilitada või parandada oma positsiooni.

Seega on habitus samal ajal nii sotsiaalse praktika toode kui ka nende praktikate, hierarhiate ja lõppkokkuvõttes valitsemissuhete reprodutseerimise ja avaldumise vahend.

Habitus ja kommunikatsioon

Habituserinevusi indiviidide vahel võib täheldada mitte ainult ühe kultuuri sees olevate sotsiaalsete rühmade vahel, vaid ka eri kultuuride indiviidide vahel. Kommunikatsiooniprotsesside puhul selgub, et osalejate harjumuspärane käitumishorisont määrab kommunikatsioonivõimalused. Kui erinevatest kultuuridest, põlvkondadest või keskkondadest pärit inimesed peavad omavahel suhtlema, võivad kergesti tekkida arusaamatused. Kuna Bourdieu mõttes käib iga habitus käsikäes piiritlemisega teistest eluviisidest, on vajalik enda ja teiste käitumismustrite refleksioon, et võidelda sellest tuleneva tõrjumise hoiaku vastu. Sest kultuuridevahelise suhtluse keskmes on põhimõtteliselt tunnustav ja salliv suhtumine teise.

Kirjandus

Bourdieu, Pierre: Peened erinevused. Kriitika sotsiaalsete hinnangute võimu kohta. Frankfurt a. M.: Suhrkamp 1987.

Bourdieu, Pierre: Sotsiaalne mõistus. Teoreetilise mõistuse kriitika. Frankfurt a. M.: Suhrkamp 2015.

Eichener, Volker u. Ralf Baumgart: Norbert Elias zur Einführung. 3rd fully revised ed. Hamburg: Junius 2013.

Elias, Norbert: Tsivilisatsiooniprotsessist. Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. Käitumise muutused õhtumaa ilmalike kõrgklasside seas. Frankfurt a. M.: Suhrkamp 1976 (= 1).

Elias, Norbert: On the Process of Civilisation. Sociogenetic and Psychogenetic Studies. Ühiskonna ümberkujundamine ja tsivilisatsiooniteooria ülevaade. Frankfurt a. M.: Suhrkamp 1976 (= 2).

Hexis. In: Philosophielexikon. Lääne filosoofia isikud ja mõisted antiikajast tänapäevani. Toimetanud Anton Hügli ja P. Lübcke. Reinbeck: Rowohlt 2013. lk 387.

Jurt, Joseph: Bourdieu, Pierre. In: Metzler Lexikon Literatur- und Kulturtheorie. Lähenemisviisid – isikud – põhiterminid. Ed. by Ansgar Nünning. 5. täiendatud ja täiendatud väljaanne. Stuttgart: Metzler 2013, lk 85-87.

Krais, Beate ja G. Gebauer: Habitus. Bielefeld: Transcript 2014.

Schroer, Markus: Sotsioloogilised teooriad. Klassikutest tänapäevani. Stuttgart: Wilhelm Fin 2017 (=UTB).

Simonis, Linda: Habitus. In: Metzler Lexikon Literatur- und Kulturtheorie. Lähenemisviisid – Isikud – Põhiterminid. Hrsg. Ansgar Nünning. 5. täiendatud ja täiendatud väljaanne. Stuttgart: Metzler 2013. lk. 287-288.

Volkmann, Laurenz: Elias, Norbert. In: Metzler Lexikon Literatur- und Kulturtheorie. Lähenemisviisid – isikud – põhiterminid. Ed. by Ansgar Nünning. 5. täiendatud ja täiendatud väljaanne. Stuttgart: Metzler 2013. lk. 164-165.