Globaliseerumine

Globaliseerumine ei ole riik, vaid protsess ja seda võib mõista kui „denatsionaliseerimise“ vormi, mis mõjutab erinevaid valdkondi, nagu kommunikatsioon, kultuur, keskkond, poliitika ja majandus“. (Starke/ Tosun 2019, 183)

„Globaliseerumine viitab ülemaailmsele vastastikusele sõltuvusele, vahetusele ja sõltuvusprotsessidele. Kommunikatsiooni- ja transpordivahendid on eriti olulised finantskapitali, kaupade, tehnoloogiate, inimeste ja ideede ülemaailmsete voogude jaoks. See, et need vastastikused sõltuvused ja mõjud on teaduses ja igapäevaelus üleilmselt tajutavad ja teadvustatud, on – erinevalt varasematest ülelinnalistest vastastikmõjudest – globaliseerumise praeguse faasi oluline tunnusjoon.“ ( Kreff et al. 2011, 126) Eriti olulised näivad selles kontekstis olevat riikidevahelised või transkontinentaalsed tootmisahelad, rahvaste globaalsed vastastikused seosed, rahvusriikide suhteline tähtsuse kaotamine ning universaalne kaubastumine ja kapitaliseerumine (vt Auernheimer 2015, 17).

Globaliseerumise etapid

Globaliseerumist saab erinevalt jaotada etappideks:

– Globaliseerumine 1.0: uus koloniseerimise ajastu (1492-1800).

– Globaliseerumine 2.0: industrialiseerimine (1800-2000).

– Globaliseerumine 3.0: infoajastu (2000 kuni tänapäevani).

Esimest faasi iseloomustavad avastusretked, maailmakaubanduse kasv ja trükipress. Teine etapp hõlmab Ameerika ja Prantsuse revolutsiooni ning aurumasinate ja raudtee leiutamist. Globaliseerumist 3.0 iseloomustavad eelkõige ülemaailmne veeb ning traadita ja traadiga andmeedastus (vt Mäder 2018, 6).

Teine variant globaliseerumise alajaotamiseks on eristada koloniaalajastu eelseid, koloniaalseid ja praeguseid globaliseerumise etappe (vrd. Gingrich 2011, 126).

Globaliseerumine kui protsess

Globaliseerumine on

– tajutav nähtus, mis tähendab, et maailm (vastastikkus) muutub „nähtavaks“, samuti on kõik kõigile ja igaühele nähtav. Seda protsessi iseloomustab peamiselt elektrooniline võimendumine. Näiteks tajuvad inimesed teiste riikide maastikke või õpivad tundma uusi kultuuritraditsioone. See „nähtavus“ on otsustavaks põhjuseks uutele rändeliikumistele.

– Interaktsiooni fenomen: üha enam toimub interaktsioon rahvusvahelisel tasandil. Need mõjutavad üksteist ja hõlmavad mitte ainult kaupu ja teenuseid, vaid ka moodi, filme, kunsti, muusikat, toitu jne. Omandatakse või muudetakse ka selliseid harjumusi nagu söömine. Eluruumide kultuurid ei piirdu enam ainult oma riigiga, vaid on kättesaadavad ka teistele riikidele.

– Lõimumisnähtus: Kui suhtlusstruktuurid kinnistuvad, tekib lõimumisnähtus. Domineerivad osalejad (nt riigid) kaotavad riikliku iseseisvuse, nad ei ole enam autonoomsed „üksused“ ( Prisching 2019, 403). Veelgi enam, nende suveräänsus seatakse protsesside käigus kahtluse alla (vrd. ibid., 403).

5 Globaliseerumise mõõtmed

Globaalsed ökoloogilised mõjud

– Keskkonnaökonoomika: ökoloogilised kriisid ei sea uusi väljakutseid mitte ainult riigile, vaid ka kõigile teistele riikidele. Näiteks loodusvarade nappus, kasvav liiklus või isegi kliimamuutus on kõigi riikide probleem, mille tagajärjed on ülemaailmselt laialt levinud (vrd. Preyer 2018, 309).

– Ökoloogiline tasakaal: Tuleb luua tasakaal ja kooskõlastamine „tulemuslikkuse nõudmise kui sotsiaalse normi ja sotsiaalse tasakaalu vahel keskkonna kasutamisel“ ( ibid., 310).

Kultuuriline üleilmastumine

– Tõlgenduste konkurents: Teiste kultuuride ligipääs loob „globaalse turu, kus kultuurilised ühendused konkureerivad oma lunastuslubadustega liikmete pärast“. (ibid., 311)

– Globaalne levik: olemasoleva praktika uued vormid kombineeritakse uuesti, nii et globaliseerumine viib uue sünkretismi tekkimiseni (vrd. ibid., 311).

Majanduslik globaliseerumine

– Turu avanemine: tootmise, teenuste ja turustamise võrgustumine globaalsete osalejate poolt viib uute turgude avanemiseni (vrd. ibid.).

– Võrgustumine: kommunikatsioonitehnoloogiline võrgustumine on globaalne. Eeldatakse, et „globaalne majandussüsteem koosneb oma struktuurilt ja funktsioonilt majandussektorite, piirkondade ja riikide segmentidest“( ibid., 312).

Poliitiline globaliseerumine

– Globaalne valitsemine: Globaalsed probleemid, nagu haigused või keskkonnareostus, tähendavad, et neid tuleb reguleerida rahvusvaheliselt. Selles kontekstis ei ole globaalne valitsemine mitte maailmavalitsus, vaid „kaudne poliitika“ (Willke 2002 (FN 307)), mis tegeleb probleemide käsitlemisega (vt Preyer 2018, 314).

– Globaalne valitsemine: Globaliseerunud ühiskonnas ei ole ühtki osalejat, kes võiks üle võtta globaalse valitsemise ülesandeid. On ebarealistlik, et üks toimija institutsionaliseeriks õigusloome (vrd. ibid., 315).

Ühiskondliku kommunikatsiooni globaliseerumine kaasaegsete kommunikatsioonitehnoloogiate kaudu

– Digitaalne meediavõrgustik: Digitaliseerimine toob kaasa ülemaailmse teabevahetuse omavahel ilma riiklike organisatsioonide kontrollimiseta. See teabevahetus võib viia „meie arusaamade muutumiseni sotsiaalsest, aga ka ajaloost ja teadvusest“ (ibid., 316).

– Vahendatud sektor: Kaasaegseid kommunikatsioonitehnoloogiaid nimetatakse ka vahendatud sektoriks, „mille kaudu tekivad uued majanduskoostöö organisatsioonilised koostöövormid, kommunikatsioonistruktuurid ja vastastikune sotsiaalne jälgimine“. (ibid., 316) Ainult selle kaudu tekib globaalne kommunikatsioonisüsteem (vrd. ibid.).

Kirjandus

Auernheimer, Georg (2015): Globaliseerumise mõõtmed. Sissejuhatus. Schwalbach: Wochenschau Verlag.

Duden Wirtschaft von A bis Z (2016): Grundlagenwissen für Schule und Studium, Beruf und Alltag. 6. trükk. Mannheim: Bibliographisches Institut.

Kreff, Ferdinand et al. (2011): Lexikon der Globalisierung. Bielefeld: Transkript.

Mäder, Olaf B. (2018): Controlling klipp & klar. Wiesbaden: Springler Gabler.

Preyer, Gerhard (2018): Sociological theory of contemporary society I. Liikmeteooria uuringud. 2nd ed. Wiesbaden: Springer VS.

Prisching, Mafred (2019): Globaliseerumine kultuurisotsioloogilisest perspektiivist. In: Moebius, Stephan/ Nungesser, Frithjof/ Scherke, Katharina (eds.): Handbuch Kultursoziologie, vol. 3: Theorien – Methoden – Felder. Wiesbaden: Springer VS, 401-422.

Starke, Peter/ Tosun, Jale (2019): Globaliseerumine ja difusioon. In: Obinger, Herbert/ Schmidt, Manfred G. (eds.): Handbuch Sozialpolitik. Wiesbaden: Springer VS, 181-203.

Willke, Helmut (2002): Dystopia. Uurimusi teadmiste kriisist tänapäeva ühiskonnas. Frankfurt am Main: Suhrkamp.