Eristlik dialektika (Arthur Schopenhauer)

Arthur Schopenhauer oli saksa filosoof, kirjanik ja ülikooli õppejõud. Ta sündis 1788. aastal Danzigis kaupmehepere pojana. 1803/1804 tegi Schopenhauer õppereisi läbi Euroopa. Seejärel õppis ta Göttingenis meditsiini ja seejärel Berliinis filosoofiat. Schopenhauer sai 1813. aastal ka filosoofiadoktori kraadi. Aastal 1819 ilmus tema peateos „Die Welt als Wille und Vorstellung“ (Maailm kui tahe ja kujutlusvõime). Aasta hiljem alustas ta õpetamist Berliini ülikoolis. Epideemia tõttu põgenes Schopenhauer 1831. aastal Frankfurt am Maini, kus ta suri 1860. aastal.

 

Eristlik dialektika – Õigeks olemise kunst

„Eristlik dialektika on vaidlemise kunst, ja seda nii, et vaidlemine on õige, st per fas et nefas (õigusega ja väärusega).“ (Schopenhauer 2019, 10)

Arthur Schopenhauer kirjeldab „loomulikku[] kurjameelsust“ (ibid., 10), „kaasasündinud edevust“ (ibid., 10 f.) ja „kõlvatust“ (ibid., 11) kui inimese olemuslikke omadusi ja ühtlasi kui põhjusi, mis tingivad eristliku dialektika vajalikkuse. Esimene tähendab, et inimesed ei ole põhimõtteliselt ausad ega räägi lihtsalt tõtt. Edevus on suunatud sellele, et me ei taha eksida ja et meie vestluspartneril ei peaks olema õigus. Lõpuks tähendab lollus seda, et inimesed kõigepealt räägivad ja alles siis mõtlevad (vrd Schopenhauer 2019).

Mida aga tähendab eristlik dialektika tegelikult? Nagu eespool toodud tsitaat juba selgitas, tähendab eristlik dialektika seda, et arutledes on õigus, per fas, s.t. lubatud viisil, ja per nefas, s.t. lubamatul viisil. Lubatud viisil tähendab tõe rääkimist, kuid lubamatul viisil tähendab mitte tõe rääkimist. Kui me tagantjärele mõistame, et me eksisime, siis peaksime tegema näo, nagu oleks meil olnud õigus (vrd Schopenhauer 2019): „tõene peaks näima vale ja vale peaks näima tõene“ (Schopenhauer 2019, 11).

Väidet võib vaadelda ühelt poolt selle objektiivse tõe ja teiselt poolt selle kehtivuse seisukohalt vestluspartneri suhtes. Eristlikus dialektikas ei ole oluline mitte väite tõesus, vaid see, kas me suudame seda vastavalt kaitsta ja kas ka vestluspartner aktsepteerib seda tõena. „Siit tuleb, et see, kes vaidleb, ei võitle reeglina mitte tõe, vaid oma väite eest“ (Schopenhauer 2019, 12). Huvi tõe vastu annab teed huvile edevuse vastu (vrd Schopenhauer 2019).

Eristlikku dialektikat tuleb eristada nii loogikast, s.t. puhtast objektiivsest tõest, kui ka sofistikast, valeväidete väitmisest, sest nii loogika kui ka sofistika eeldavad, et me teame tõde. Kuna aga Schopenhaueri järgi me ei tea, mis on tõde, siis võime selle vaidluses kõrvale jätta. Seega võib eristlikku dialektikat pidada pigem „näivuse loogikaks“ (Schopenhauer 2019, 20).

 

Vaidluse metafoorika kohta

On silmatorkav, et Schopenhauer kasutab vaidlemise kohta metafoore, millel on sõjanduslik iseloom – nt rünnak ja kaitse, ründamine ja kaitsmine, vastased, relvad, võitjad, tüli, löömine kui ka võitlemine. Veelgi enam, ta võrdleb vaidlemist vehklemisega: „lüüa ja pareerida, see on see, mis loeb, just nii ka dialektikas: see on vaimne vehklemiskunst“ (Schopenhauer 2019, 21 f.). Lakhoff ja Johnson märgivad, et metafoorid ei mõjuta mitte ainult keelt, vaid ka mõtlemist ja tegutsemist. Selle kohaselt, kui me arutleme, ründame ja kaitseme oma väidet. Me tahame oma vastast võita ja diskussiooni võita, olles õiged (vrd Lakhoff/ Johnson 2007).

Kuid kuidas jääb keegi arutelus õigeks? Schopenhauer räägib abivahenditest, „ebavõrdselt jaotunud loomulikust andest“ (Schopenhauer 2019, 13) – sõltuvalt inimese nutikust. Selleks loetleb ta 38 niinimetatud artefitsiiti, mis on loetletud allpool (vrd Schopenhauer 2019).

 

Artefitsiidid

– Artefitsiit 1: laienemine

– Artefitsiit 2: homonüümia

– Artefitsiit 3: Absolutiseerimine

– Artefitsiit 4: ümbersuunamised

– Kunstlik viis: Premissioonid ad populum ja ex concessis.

– Trikk 6: varjatud petitio principii

– Trikk 7: Lubatakse rohkem kui vaja

– Trikk 8: provotseerimine küsimuste esitamisega

– Trikk 9: Ümbersõiduteede tunnistamine

– Trikk 10: Nõusoleku andmine trotsist lähtuvalt

– Trikk 11: järeleandmistest indutseerimine

– Trikk 12: Eufemismid ja düsfemismid

– Trikk 13: Väiksem paha

– Trikk 14: Õiguse kinnitamine

– Trikk 15: Feinting

– Trikk 16: Ad populum

– Trikk 17: Sotsialism

– Trikk 18: arutelu katkestamine

– Trikk 19: argumentide viimine üldistusse

– Trikk 20: tõendite hankimine pettuse abil

– Trikk 21: Strateegiate mängimine

– Trikk 22: argumendi ärakasutamine petitio’na

– Trikk 23: Liialduse esilekutsumine

– Trikk 24: ümberlükkamine tagajärgedega

– Trikk 25: ümberlükkamine vastunäite abil

– Trikk 26: Tagasipöördumine

– Trikk 27: Provokatsiooni arendamine

– Trikk 28: Argumentum ad auditores

– Trikk 29: Ümberpööramine

– Trikk 30: Apelleerimine autoriteedile

– Trikk 31: Arusaamatuse väljendamine, arusaamatuse kinnitamine.

– Trikk 32: Vastuväide rekursiooni abil

– Trikk 33: Kohaldatavuse eitamine

– Trikk 34: Ümberkirjutamine

– Trikk 35: Argumentum ab utili

– Trikk 36: Simuleeritud argument

– Trikk 37: Väite ümberlükkamine tõenditega

– Trikk 38: Ad personam (vrd. Schopenhauer 2019)

 

 

Kirjandus

Lakhoff, George/ Johnson, Mark (2007): Living in Metaphors. Keelepiltide konstrueerimine ja kasutamine. 5. trükk. Heidelberg: Carl-Auer-Systeme.

Schopenhauer, Arthur (2019): The art of being right. 16. trükk. Hamburg: Nikol.