Enkultureerimine

Mõiste enkultuur on kreeka keele eesliite en „in“ ja ladina keele noomeni cultura „käsitlus, hoolitsus“ ühend (vrd. Walz 2010, 8) ja tähendab selles kontekstis kõike, mida kultiveeritakse, st mida inimesed mõjutavad (vrd. Pohl 2008, 9). Enkultuuriteooriat saab liigitada sotsioloogiasse ja antropoloogiasse, kusjuures selge liigitus teaduslikesse kategooriatesse on sama keeruline kui mõiste üldkehtiv määratlus.

Määratlus

Mõiste enkultuur on kreeka keele eesliite en „in“ ja ladina keele noomeni cultura „käsitlus, hoolitsus“ ühend (vrd. Walz 2010, 8) ja tähendab selles kontekstis kõike, mida kultiveeritakse, st mida inimesed mõjutavad (vrd. Pohl 2008, 9). Enkultuuriteooriat saab liigitada sotsioloogiasse ja antropoloogiasse, kusjuures selge liigitus teaduslikesse kategooriatesse on sama keeruline kui mõiste üldkehtiv määratlus.

Enkulturatsioon kui osa sotsialiseerumisest

Vaatamata sellele mitmekesisusele on kõigile definitsioonidele ühine, et nad kirjeldavad eelkõige kultuurilise omaksvõtu vorme lapse- ja noorukieas ning määratlevad seega enkultuursust. Seega on enkultuurilisus lahutamatult seotud sotsialiseerumisega, s.t „kõigi õppimisprotsesside kogumitega […], mis tulenevad inimese ja tema keskkonna vastastikusest diskursiivsest suhtlusest“ (Carlsburg 2011, 29). Ka Claessens kirjeldab enkultuuristumist kui osa sotsialiseerumisprotsessist ja jagab selle ühelt poolt sotsialiseerumise alavaldkonnaks, mille all mõistetakse emotsionaalset alust, maailma põhinõuete vahendamist ja esmast sotsiaalset kinnistumist. Teisest küljest seob ta selle enkultuuristumisega, mida iseloomustavad vanemate ja laste suhtlus, peremiljöö ja sekundaarne sotsiaalne fikseeritus (vt Claessens 1962, 23).

Enkulturatsioon kui sotsialiseerumisprotsess

Esitatud määratlustest selgub, et enkultuursust nähakse iseseisva protsessina, mis on siiski alati sotsialiseerumise osa. Eeldatakse, et tegemist on elukestva protsessiga, mis algab erinevate tegurite ja instantside mõjul juba sünnist ning millel on isiksust ja kultuuri määravad tagajärjed (vt Claessens 1962, 100; vt Toaspern 1971, 36).

Enkultuuristumise algust sünniga kirjeldatakse nii, et vastsündinud inimene sukeldub miljöösse, kus teatud kultuur kujundab teda ja sunnib teda algusest peale teatud mustritesse (vrd Claessens 1962, 100). Seda varajast enkultuursust süvendavad ja modifitseerivad veelgi erinevad instantsid.

Perekond, kool ja eakaaslaste rühm

Esimene ja tähtsaim instants on perekond, mille kaudu laps ehitab endale algelise mina-identiteedi. See etapp on lapse edasise arengu alusena tihedalt seotud enkultuuriga ja moodustab selle aluse. Lisaks sellele tuleb vanemate ja teiste enkultuuritegijate käitumist alati vaadelda kultuurilise mõjutamise kontekstis (vt Carlsburg 2011, 30). On vaja eristada enkultuuristumist ja kasvatamist, sest kasvatamise eesmärk on mõjutada ja muuta käitumist, samas kui enkultuuristumine toimub juhuslikult (vt Carlsburg 2011, 31).

Kool täidab ka sotsialiseerimis- ja enkultuurimisfunktsiooni, valmistades ette küpset osalemist ühiskonnas ja õpetades süstemaatiliselt kultuuritehnikaid. Täiendavad funktsioonid on näiteks hariduslik funktsioon ja kasvatusfunktsioon (vt Carlsburg 2011, 33).

Kolmas ja viimane sotsialiseerimisinstants on eakaaslaste rühmad. Võrreldes täiskasvanutega suhtlemisega võimaldavad need suuremat vabadust laste ja noorte sümmeetrilises suhtes. Siin võivad tekkida konfliktid olemasolevate normide ja väärtustega, kusjuures ka siin võib leida uue kvaliteediga enkultuuristumist (vt Carlsburg 2011, 36).

Eesmärgid ja interaktsioonid

Need sotsialiseerumise ja enkulturatsiooni juhtumid teevad selgeks, kuidas mõtte- ja tegevusmustreid võib erinevatel tasanditel alateadlikult omaks võtta. Selles kontekstis tuleb sotsialiseerumise eesmärgina mõista isiksuse arengut, mida kujundavad nii enkultuurilisus kui ka haridus- ja kasvatusprotsessid.

Need protsessid on omavahel tihedalt seotud, sest nad on „tähenduslikuks abivahendiks vastavasse kultuuri sisse kasvamisel ja samal ajal ise kultuuriliselt värvitud“ (Carlsburg 2011, 35).

Kultuuridevaheliste kohtumiste kontekstis omistatakse enkultuuristumisele samuti otsustav tähtsus: kui erinevad kultuurid kohtuvad ning akkultuuristumise kaudu toimub rühmade ja üksikisikute enkultuuristumise muutumisprotsess (vt Carlsburg 2011, 38).

Kirjandus

Carlsburg, Gerd-Bodo von (2011): Enkulturatsioon sotsiaalse pädevuse omandamise kaudu. Frankfurt: Peter Lang.

Claessens, Dieter (1962): Perekond ja väärtussüsteem. Uurimus inimese „teisest, sotsiaalkultuurilisest sünnist“. Berliin: Duncker & Humblot.

Pohl, Reinhard (2011): Intercultural competence. In: Pohl, Reinhard (toim.): Saksamaa ja maailm. Kiel: Magazin.

Toaspern, Horst (1971): Der Kulturaneignungsprozess. Ühtlasi panus poliitilisele sotsioloogiale. Stuttgart: Ferdinand Enke.

Walz, Hans (2010): Integration, assimilation, acculturation, accommodation, enculturation. Grundbegriffe des Migrationsgeschehens: https://www.akademie-rs.de/fileadmin/user_upload/pdf_archive/barwig/2010_ORWO/Walz_Migration_-_Grundbegriffe_…27.10.2010.pdf [23.06.2018].

Wurzbacher, Gerhard (1963): Sozialisation – Enkulturation – Personalisation. In: Wurzbacher, Gerhard (ed.): Der Mensch als soziales und personales Wesen. Panused sotsialiseerumise mõistesse ja teooriasse sotsioloogia, psühholoogia, tööteaduse, meditsiini, pedagoogika, sotsiaaltöö, kriminoloogia, politoloogia seisukohalt. Stuttgart: Ferdinand Enke.