Emic vs. etic

Mõisted emic ja etic pärinevad etnolingvistika allikaid. Nad kirjeldavad kahte vastandlikku, teaduslik-metodoloogilist uurimisperspektiivi. Sotsiaalteadustes ning võrdlevates ja kultuuridevahelistes uuringutes võivad uurijad samuti kasutada emilist või etilist lähenemist.

Väline ja sisemine perspektiiv

Emiline perspektiiv põhineb kultuuriliselt sobival sisevaatlusel – see püüab vaadelda nähtusi mõjutatud isikute silmade kaudu, luues seega humanitaarteaduste „perspektiivsuse“ ideaali. Emilise lähenemise eesmärk on avastada kultuurisisesed funktsionaalselt olulised aspektid.

Eetilise lähenemise puhul võtavad uurijad seevastu seisukoha väljaspool uuritavat kultuuri ja püüavad vastata „objektiivsuse“ loodusteaduslikule ideaalile. Nii soovitakse leida universaalselt kehtivaid võrdlusstandardeid (vt Helfrich-Hölter 2013, 27).

Mõistete tekkimise kohta

Neid kahte terminit kasutas esmakordselt Ameerika keeleteadlane ja antropoloog Kenneth Pike oma raamatus „Language in Relation to a Unified Theory of the Structure of Human Behavior“ (1967). Saksa sõnad emisch ja etisch on tuletatud ingliskeelsetest terminitest emic ja etic. Need pärinevad keeleteadusest – foneetika kirjeldab helipärimusi, mille abil saab kirjeldada kõigi keelte heliinventari, samas kui foneemika määratleb need helipärimused, mis aitavad kaasa tähenduse eristamisele uuritavas keeles. Hiljem võttis selle terminipaari üle ja modifitseeris Harris.

Etilise lähenemise eesmärk on uurida kultuuri mõju individuaalsele tegevusele ja mõtlemisele. Seda vaadeldakse kui „sõltumatut“ muutujat, näiteks kooliolude või haridusstiilide kujul, mis mõjutab „sõltuvaid“ muutujaid (õppimine, tegevus).

Eemilise lähenemise kohaselt on kultuur aga indiviidi sisemine tegur, st inimese mõtlemise ja tegevuse lahutamatu osa.

Lähenemisviiside erinevused

Neid kahte lähenemist võib seostada ka teatud tegevuste põhjuste ja põhjustega. Tegevuse põhjused ei pea tingimata olema asjaomasele isikule teadvustatud ja seega võib neid uurida eetilisest vaatenurgast. Kui seevastu oma tegevuse ja mõtlemise põhjuseid selgitab asjaomane isik ise, siis uuritakse teda emilisest perspektiivist.

Lohmeier toob emilise lähenemise kohta järgmise näite: katoliiklasest Põhja-Iirlane uurib rahutusi oma kodumaal ja kuulub uuritavasse valdkonda. Seevastu protestantlik põhjasakslane, kes viib sarnast projekti läbi Põhja-Iirimaa katoliiklikus linnas, oleks näide etilisest lähenemisviisist (vt Lohmeier 2017, 31).

Emic vs. etic?

Etiline ja emiline perspektiiv ei välista üksteist, vaid pigem täiendavad teineteist. Jacobs ja Helfrich-Hölter viitavad Berryle: „Kahe kultuuri võrdlevaks etiliseks uurimiseks tuleb mõlemat analüüsida emiliselt. Tema arvates järgivad uurijad võrdleva kultuuriuuringu alguses kontseptsiooni, mis on pärit nende enda kultuurist, st on emiline (vrd Jacobs 2000; Helfrich-Hölter 2013).

Imponeeritud-eetilise lähenemise tõttu muutub see ka võõras kultuuris emiks, kui tähelepanekuid ühest kultuurist teise üle kantakse. Modifikatsiooni kaudu saab emic-kontseptsiooni luua ka võõras kultuuris, nii et emic-uuringud toimuvad mõlemas kultuuris paralleelselt. Kui uuritavad mõisted kattuvad, on võimalik kultuuridevaheline võrdlus (vt Jacobs 2000, 132).

Kirjandus

Harris, Marvin (1976): Emic/etic-erinevuse ajalugu ja tähendus (History and Significance of the Emic/ Etic Distinction). In: Annual Review of Anthropology. 5th ed. New York: Columbia University, 329-350.

Helfrich-Hölter, Hede (2013): Comparative cultural psychology. Wiesbaden: Springer.

Jacobs, Gabriele (2000): Cultural differences in justice perceptions of European managers: a comparative study of personal decisions in the banking sector. Münster: LIT.

Lohmeier, Christine (2017): Between „gone native“ and „one of us“: reflections on etic and emic positioning on the research field. In: Scheu, Andreas M. (toim.): Kvalitatiivsete andmete hindamine: Strateegiad, menetlused ja meetodid mittestandardiseeritud andmete tõlgendamiseks kommunikatsiooniuuringutes. Münster: Springer, 29-39.

Pike, Kenneth (1967): Language in Relation to a Unified Theory of the Structure of Human Behavior. Haag [et al:] Mouton.