Stereotüübid ja eelarvamused on Januse näoga.
„Eelarvamus on teadmatuse laps.“ (William Hazlitt)
Terminite kirjeldus
Stereotüübid ja eelarvamused on kõikehõlmavad. Aga: mida need kaks mõistet tegelikult täpselt tähendavad?
Walter Lippmann kasutas esimest korda terminit stereotüüp oma 1922. aasta raamatus „Public Opinion“, et kirjeldada ühiskonnas valitsevaid sotsiaalseid struktuure (vt Gardner 1994, 1-5). Ta iseloomustas stereotüüpe kui „pilte meie peas“ (Lippmann 1922, 98). Igapäevakeeles kasutatakse mõisteid stereotüüp ja eelarvamus sageli sünonüümselt, kuigi neid tuleks üksteisest eristada. Stereotüübid on ebamäärased ettekujutused sellest, millised inimesed on (hispaanlased on kirglikud, sakslased humooretud, ameeriklased egotsentrilised). Neid võib mõista kui üldistatud uskumusi, kui kujutlusi meie peas teatud inimrühmadest. Eelarvamused seevastu on tugevamad hinnangud (nt: kõik moslemid on terroristid.). Neil on tegevusmõõde. Reflekteerimata stereotüübid võivad konkreetsetes elusituatsioonides muutuda eelarvamusteks, st viia tegeliku käitumise või tegudeni. Eelarvamused on ka emotsionaalsemalt laetud.
Stereotüübid on ajaloolis-poliitiliste, geograafiliste ja sotsiaalsete arengute tulemus (vt. Friesenhahn), nad on seega sotsiaalselt konstrueeritud. Nad on staatilised, kuna võib täheldada hämmastavat püsivust uue teabe suhtes: stereotüübid on väga laialt levinud ja püsivad mõnikord sajandeid (vt vanad nn etnilised tabelid 17. sajandist).
On veel üks eripära: stereotüübid ja eelotsustavad ideed on jaanusekujulised. Mida see tähendab? See on metafoor. Janus oli Rooma jumal. Ta on kahepalgeline ja ambivalentsuse sümbol. Stereotüübid täidavad kasulikke funktsioone, kuid neil on ka tumedad küljed – seega on nad Januse näoga. Thomas loetleb kuus stereotüüpide ja eelarvamuste funktsiooni: Orienteerumisfunktsioon, kohanemisfunktsioon, kaitsefunktsioon, eneserepresentatsioonifunktsioon, piiritlemis- ja identiteedifunktsioon ning kontrolli- ja õigustamisfunktsioon (vt Thomas 2006, 4-7).
Funktsionaalselt taandatuna võib rääkida kolmest funktsioonist, mis iseloomustavad janusekujutlust. Stereotüübid ja eelarvamused lihtsustavad ja vähendavad keerukust. Seega aitavad nad meil orienteeruda peaaegu kontrollimatus maailmas. Nii täidavad nad olulist kognitiivset funktsiooni.
Stereotüüpide ja eelarvamuste abil eristame end teistest. Me tugevdame oma gruppi kuulumise tunnet. „Meie oleme sellised ja nemad on teistsugused!“ Stereotüüpidel ja eelarvamustel on seega ka sotsiaalne funktsioon. Paljud stereotüübid ja eelarvamused annavad meile tunde, et oleme teistest paremad. Esmapilgul ei tundu see väga sümpaatne, kuid psühholoogilisest vaatenurgast on see kasulik: me tunneme end oma enesekindluses tugevdatuna. Stereotüübid täidavad seega olulist afektiivset funktsiooni. Siiski on igal äsja mainitud kasulikul funktsioonil ka varjukülg. Lihtsustuste suur puudus on see, et olulised üksikasjad ja eripärad jäävad tähelepanuta. Mitmekesisus, isegi ühe kultuuri sees, jäetakse tähelepanuta ja kõik pannakse ühte patta.
Oluline on tugev ühtekuuluvustunne grupi sees. Kuid see võib viia ka teiste kõrvalejätmiseni, sest meie stereotüüpsed ettekujutused ütlevad, et inimene ei „sobi“ meile.
Enesehinnang on oluline ja me kõik tahame end hästi tunda. Kuid kas see tähendab, et me peame üksteist devalveerima? Ja kuhu see viib? Piirid üleoleku ja ülbuse vahel on voolavad. Stereotüübid on Januse näoga.
Selle teadmisega saame teiste inimestega kohtudes oma stereotüüpsed arusaamad ja eelarvamused kriitiliselt üle vaadata.
Kirjandus
Friesenhahn, Günter: Stereotüübid ja eelarvamused. In: Moodle „Intercultural Learning“ Fachstelle für Internationale Jugendarbeit der Bundesrepublik Deutschland e. V. (Saksamaa Liitvabariigi rahvusvahelise noorsootöö keskuse portaalis). IJAB : https://www.dija.de/fileadmin/medien/downloads/Dokumente/Guenter2IKL.pdf [16.11.2017].
Ganter, Stephan (1997): Stereotüübid ja eelarvamused: Conceptualisation, Operationalisation and Measurement. Mannheim: Mannheimi Euroopa Sotsiaaluuringute Keskus.
Gardner, R. C. (1994): Stereotüübid kui konsensuslikud uskumused. In: Zanna, Mark P./ Olson, James M. (eds.): The Psychology of Prejudice (The Ontario Symposium on Personality and Social Psychology, 7) Hillsdale: Lawrence Erlbaum, 1-5.
Lippmann, Walter (1992): Avalik arvamus. New York: Harcourt Brace.
Quasthoff, Uta (1998): A contribution to the dynamisation of stereotype research. In: Heinemann, Margot (toim.): Sprachliche und soziale Stereotype (= Forum angewandte Linguistik). Frankfurt am Main: Peter Lang, 47-72.
Thomas, Alexander (2006): The meaning of prejudice and stereotype in intercultural action. In: Interculture Journal. Vol. 5, nr. 2.