Diaspora

Termin diaspora pärineb kreeka keelest ja tähendab „laiali ajada“ või „laiali ajada“ (vt Kuhlmann 2014). Ühelt poolt tähistab see kogukonna sunnitud väljarännet kodumaalt ja teiselt poolt selle kogukonna hajutamist võõrasse piirkonda (vrd. ibid.).

Väljarändamisega kaasneb tavaliselt juurtetuse tunne ja valulik eraldatus kodumaast, mistõttu tuleb mainida ka emotsionaalset aspekti (vrd. Vetter 2007, 164). Diasporaolukorra määratlemisel on kesksel kohal identifikatoorne viide tagasi geograafiliselt kaugele, reaalsele või fiktiivsele päritolumaale ja selle kultuurilis-religioossele traditsioonile (vrd. Baumann 1999, 252).

Lisaks sellele on diasporasituatsioonile iseloomulik päritoluriigi ja selle kultuuri, saabumisriigi ja diasporarühma vaheline vastastikune kolmik. Kas rühm elab iseenda jaoks vähemusena võõras riigis ja säilitab nii kultuurilised tavad kui ka oma religioosse identifikatsiooni (vrd. ibid.) või toimub assimilatsioon, st kultuurilised juured hüljatakse ja tekivad kultuurilise identiteedi küsimused.

Ajaloolised juured

Ajalooliselt on mõiste kujunenud varajases judaismis. Esimesena kasutati seda juudi diaspora, st juutide kohta, kes elasid väljaspool „tõotatud maad“ (Palestiina) ja Jeruusalemma. Kristluses on terminit kasutatud alates 16. sajandist protestantlike või katoliiklike vähemuste kohta konfessionaalselt erinevas ühiskonnas. Vahepeal on terminit kasutatud ka teiste diasporarühmade kohta. Nende hulka kuuluvad näiteks kreeka, india, kurdi ja liibanoni diasporaa (vt Baumann 1999, 252).

Diaspora ja pagulus – sarnasused ja erinevused

Mõiste diasporaa langeb sageli kokku mõistega eksiil (ladina exilium „võõras riigis viibimine, pagendatud“) ja mõnikord samastatakse sellega (vrd. Kuhlmann 2014). Selle lähedane semantiline, kontseptuaalne ja ajalooline seos on vaieldamatu. Siiski ei tundu selge definitsiooniline piiritlemine olevat väga kasulik, sest mõlemad mõisted sulavad sageli üksteisega kokku. Seepärast tundub mõttekam olevat sarnasuste ja erinevuste üle mõtisklemine.

Üks erinevus seisneb selles, et mõiste „pagulus“ kirjeldab pigem individuaalseid kogemusi kui kogukonna kogemusi. Teine erinevus seisneb selles, et inimesed lahkuvad oma kodumaalt vabatahtlikult. Väljarändamise tahtmatuse astet rõhutatakse paguluse uurimises rohkem kui diasporaa kontekstis (vt Kuhlmann 2014). Üks suurimaid erinevusi seisneb kodumaaga seotuses. Diasporaa, nagu ka pagulased, säilitavad tihedad sidemed oma sünnimaaga. Nad peavad seda jätkuvalt oma tõeliseks koduks ja säilitavad oma kultuurilise identiteedi. Pagulased kipuvad leppima oma uue kodumaaga ja püüavad luua sotsiaalseid, emotsionaalseid ja sümboolseid sidemeid vastuvõtva riigiga. Pagulaste jaoks jääb vastuvõttev riik sageli ajutiseks lahenduseks, ilma et nad sooviksid juurduda. Jätkuv side päritoluriigiga on sageli seotud pühendumisega kodumaa poliitikale (vt Kuhlmann 2014).

Kirjandus

Baumann, Martin (1999): Diaspora. In: Auffahrt, Christoph (toim.): Metzler Lexikon Religion: Gegenwart – Alltag – Medien. Stuttgart: Metzler, 251-254.

Kuhlmann, Jenny (2014): http://www.bpb.de/apuz/192563/exil-diaspora-transmigration?p=all [02.07.2018].

Vetter, D. (2007): Diaspora. In: Khoury, Adel Theodor (toim.): Lexikon religiöser Grundbegriffe – Judentum Christentum Islam. Wiesbaden: Marx, 164-168.