Catcalling

Catcalling on ingliskeelne termin, mis tähendab saksakeelses maailmas „verbaalset seksuaalset ahistamist“ avalikus ruumis (Ismail 2020). Inglise keeles kasutatakse catcalling’i nähtuse kohta sageli ka terminit street harassment, kuigi see hõlmab ka füüsilisi rünnakuid avalikus kohas (vt DelGreco/Ebesu Hubbard/Denes 2021, 1403).

Catcalling kirjeldab verbaalseid ja paraverbaalseid avaldusi, mis seksualiseerivad asjaomast isikut ja/või viitavad füüsilistele tunnustele. Näidetena võib tuua selliseid ütlusi nagu: „Naerata, noor naine!“, „Ära ole nii, sa kerjused selle kleidiga“, „Kiimas perse, sa plika!“ või „Sa oled ilus nagu mu auto!“. (vt CatcallsOfHildesheim 2020)

Seksuaalne ahistamine, tänavahäirimine, Catcalling

Seksuaalset ahistamist, tänavahäirimist, võõraste ahistamist ja kassikõnet ei saa selgelt üksteisest eristada. Kui seksuaalne ahistamine hõlmab ka füüsilisi rünnakuid, siis tänavahäirimine viitab pigem ahistamise kohale, nimelt avalikule ruumile. Võõraste ahistamine seevastu määrab ära mittesuhtluse toimepanija ja ohvri vahel. Seksuaalne ahistamine toimib üldmõistena, mille alla saab koondada tänavahäirimise, kassikõne ja võõraste ahistamise.

Siinkohal tuleb märkida, et sellistes kontekstides on parem rääkida pigem seksuaalsest kui seksuaalsest ahistamisest. Selle taustaks on see, et tegemist ei ole eelkõige seksuaalsuse, vaid ahistamisega; siiski on üldises kasutuses rohkem levinud mõiste „seksuaalne ahistamine“.

Kuriteo toimepanijate motivatsioon ja tajumine

Catcalling’i toimepanijatel on erinevad motiivid.

Olulist rolli mängivad nii nn isiklikud kui ka situatsioonilised tegurid (vt Wesselmann/Kelly 2010, 452). Situatsiooniliste tegurite hulka arvavad Wesselmann/Kelly grupispetsiifilised normikonventsioonid ja toimepanijate tunnet, et nad saavad rühmas tegutseda anonüümselt ja deindividuaalselt (ibid., 453). Lisaks alandab tugev gruppi kuulumise tunne kaasinimeste ahistamise pärssimiskünnist (ibid., 457). Isiklikke tegureid on keerulisem määratleda ja nende osakaalu ei ole veel lõplikult selgitatud. DelGreco/Ebesu Hubbard/ Denes nimetavad ahistamise sisemise motiivina valdavalt meessoost kurjategijate võimukaotust, st et kurjategijad püüavad ahistamisega sageli kompenseerida tajutud võimupuudujääki, et samal ajal tunda end üleolevana kannatanutest (DelGreco/Ebesu Hubbard/ Denes 2021, 1419).

Meessoost kurjategijate enesehinnangus ei hinnata ahistamist sageli sellisena: kassikallaletungi mõistavad need mehed pigem positiivse komplimendina, mis peaks väljendama tunnustust ja kiindumust.

Tagajärjed kuriteo toimepanijatele – tagajärjed ohvritele

Tänavahäirimisel on omadusi, mis kattuvad seksualiseeritud ahistamisega, näiteks soospetsiifilisus (vt DelGreco/Ebesu Hubbard/Denes 2021, 1420). Sellegipoolest käsitletakse seksualiseeritud ahistamist õiguslikust vaatenurgast sageli teisiti, kui seda vaadeldakse ühiskondlikust vaatenurgast/suguvõsast (vrd. Fileborn., 224). Mõnes riigis on olemas seadused ja seaduseelnõud, mis kaitsevad töötajaid ja õpilasi seksualiseeritud vägivalla puhul, kuid tänavahäirimise puhul on õiguslik alus väiksem (vrd. Sonntag 2020).

Tänavahäirimise ja eriti kassikakistamise puhul on seega praeguste õiguslike aluste kohaselt piiratud õiguslikud tegutsemisvõimalused.

Teisest küljest kannatavad kannatajad väga palju selle tähelepanu all, mida nad saavad palveta. Et sellega toime tulla, kalduvad mõned ohvrid tegelema ennast objekteeriva käitumisega ja/või tekivad söömishäired, sest soovimatud kommentaarid viitavad sageli ohvrite kehale ja seksualiseerivad seda, nii et ka ohvrid võtavad selle vaatenurga enda kehale üle (Fairchild 2008, 355).

Mõnes uurimisvaldkonnas eeldatakse nüüd, et sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed, nagu depressioon või söömishäired, õigustavad isegi tänavahäirimise ja eriti võõraste ahistamise tunnustamist eraldi naiste ja naistena loetavate isikute diskrimineerimise vormina (ibid.).

Kriitiline ahistamine: Chalk Back

Catcalling ja tänavahäirimine on rahvusvahelise ulatusega probleem ning uuringud näitavad, et kogu maailmas on vähemalt 65% naistest (mõnikord kuni 90%) juba kannatanud ja/või kannatab tänavahäirimise all (vt DelGreco/Ebesu Hubbard/ Denes 2021, 1403).

Kuigi need teod toimuvad avalikus ruumis iga päev, kestavad need sageli vaid mõned sekundid ja ei ole seetõttu alati kergesti mõistetavad. Siinkohal tulevadki mängu kollektiivi Chalk Back aktivistid. Chalk Back on rahvusvaheline liikumine, mida juhivad noored. Aktivistid kasutavad kriidikunsti avalikus ruumis, et võidelda kassikõne ja tänavahäirimise vastu, dokumenteerides selliseid kogemusi kaubandusliku tänavakriidiga kohapeal – seal, kus need juhtusid (ibid.). Sel viisil nõuavad nad ruumi tagasi kannatanutele, kes võivad kogemuste tõttu hakata neid kohti vältima, ning teevad ahistamise kõigile nähtavaks – samas kui see muidu kohe hääbub ja muutub avalikkusele nähtamatuks, kui see välja öeldakse.

Selleks, et anda aktsioonile pestava kriidi abil püsivust, jagavad nad oma kriidikunsti fotosid sotsiaalmeedias, eelkõige Instagramis.

Sellega algatavad nad arutelusid kassikaklustest ja ahistamisest avalikus ruumis ning sotsiaalvõrgustikes ja suurendavad teadlikkust sellest probleemist, sealhulgas töötubades. Instagrami konto @catcallsofnyc põhjal kannab iga Chalk Back konto nime @catcallsof*location*. Chalk Backi tegevusi saab nüüd jälgida 6 kontinendil, 49 riigis ja enam kui 150 linnas.