Blackfacing

Blackfacing tähendab valge inimese meikimist musta värviga, et anda talle teistsuguse nahavärvi välimus. See tava on laialt levinud kogu Saksamaal ja seda kasutatakse näiteks teatrilavastustes, karnevaliparaadides või laulurühmades. Lisaks visuaalsele muutusele on blackfacingil ka poliitiline mõõde, mis on viimastel aastatel põhjustanud intensiivset diskussiooni (vt Voss 2014, 103).

Koloniaalajastu traditsioon

„Blackfacing / Blackface on teatri- ja meelelahutuslik maskeering, mis sai alguse 19. sajandi USAst, kuid võeti ka Euroopas kasutusele Euroopa koloniaalvõimu alguses.“ (Khabo Koepsell 2015, 48) Niinimetatud „minstrel-show’d“, kus valged näitlejad meikisid end musta värvi või söega ja „kujutasid rassistlikke stereotüüpe mustanahaliste kohta. […] Mustanahaline nahavärv on mustanahalisuse traditsioonis alati tähistanud primitiivsust ja vaimset piiratust.“ (Khabo Koepsell 2015, 48) Seega kasutab kaasaegne mustanahaline mustanahalisus rassistlikke traditsioone ja taastoodab neid.

Blackfacing Saksamaal

Viimastel aastatel on Saksamaal toimunud kultuurisündmusi, kus on kasutatud mustanahalist pilti, väga kriitiliselt arutatud. Näiteks Berliini Schlosspark Theater’i teatrilavastus Ich bin nicht Rappaport (Ma ei ole Rappaport) 5. jaanuaril 2012 või ZDF-i saade Wetten, dass…? detsembris 2013, kus Augsburgi kodanikud riietusid Jim Knopfiks ja vedurijuht Lukas’iks. Isegi kui blackfacing Saksamaal ei ole otseselt Ameerika minstrel-showde traditsioonis ja eespool nimetatud näidete eest vastutavate isikute kavatsust ei saa pidada rassistlikuks, põhineb blackfacing stereotüüpidel ja rassistlikel ideedel, mis on kujundatud koloniaalajastu minevikust.

Rassism ei sõltu kavatsusest

Värvilised inimesed (nt Bühnenwatschi ühingu aktivistid) kritiseerivad „valgete inimeste võimu rassismi määratlemisel“ (Ganz 2012, 127) ja juhivad tähelepanu sellele, et rassism on sageli struktuurne ja seda võib toime panna kavatsusest sõltumata. Näiteks täheldas Hylton, et Serena Williamsi tennisemängude ajal on inimesed publiku hulgas ise mustaks värvitud, märkides: „Mõned väidavad, et näomaalingud mootorrattasõitudel ja muudel spordi- ja vaba aja üritustel on hea meelega ja kõigile lõbusad. Nende inimeste jaoks kuulub blackfacing kahjutu ja süütu lõbu kategooriasse. Teine tõlgendus on aga see, et ükski blackface’i etendus ei saa olla neutraalne oma mõju poolest mustanahalistele ja mioritiseeritud etnilistele kogukondadele. On vaieldamatu, et mustanahalised ja vähemusrahvuste kogukonnad on tundlikud ja seega haavatavad mustanahaliste esinemiste suhtes.“ (Hylton 2018, 11)