Ballide kultuur

Ballitantsukultuur on USA queer-scene liikumine, mis arenes välja New Yorgi algsetest drag-ballidest 1970ndatel ja 80ndatel (vt Weems 2008, 88). Esimesed drag-ballid toimusid New Yorgi Harlemi linnaosas 19. sajandi lõpus (vrd Pearlman et al. 2014, 545). Juba 20. sajandi esimestel aastakümnetel nautisid nad paljudes Ameerika suurlinnades kasvavat populaarsust, mis kestab tänaseni. Üheks mängupaigaks oli maailmakuulus Madison Square Garden New Yorgis (vt Weems 2008, 86; vt Beemyn 2014, 504). Kasvava konservatiivsuse tõttu Teise maailmasõja ajal ja pärast seda keelustati need algsed drag-ballid, kuid queer-maaelu jätkas taoliste kokkusaamiste korraldamist eraruumides, millest 1960. aastate lõpus tekkis Ballroom Culture (vrd Weems 2008, 88f.).

Rahvusvaheline tähtsus

1980. ja 90. aastatel levis New Yorgi ballroomikultuur teistesse USA suurlinnadesse, jõudis peavoolu ja seega rahvusvahelisse tuntusesse Jennie Livingstoni dokumentaalfilmi „Paris Is Burning“ (1990) ja Madonna hiti „Vogue“ (1990) kaudu (vrd. Beemyn 2014, 514f.). Erinevalt drag-ballidest, mis on suunatud eelkõige iluvõistlustele ja pakuvad eelkõige homoseksuaalsetele meestele platvormi nende travestikakunstiks, on ballikultuur suunatud laiemale queer-rahvaste massile ja pakub eelkõige BlBOCile võimalust end erinevates esinemiskategooriates esindada (vrd. ibid.; Beemyn, 514f.). Nende võistluste peamine eesmärk on end võimalikult suure „tõepärasusega“ (veenmisvõimega) vastavates kategooriates esitleda. Sageli mängitakse soolise subversiooniga. Võistlusi hindab žürii, mis koosneb tavaliselt stseeni lugupeetud liikmetest (vt Pearlman 2014, 545f.). Osalejad kõnnivad valitud kategoorias nn jooksurajal ja esitlevad end tavaliselt „vogues“ (vrd. Weems 208, 88). Ballide raames toimuvatel võistlustel on ka poliitiline tähendus, sest osalejad paljastavad oma esinemise kaudu soorolle kui konstruktsiooni (vrd. Bailey 2011, 366). Paroodiad ja perso¬nifikatsioonid on samuti nende ballide oluline osa (vrd. Pearlman 2014, 545f.). Seega mõistetakse (soo-)identiteedikirjeldusi ballimängukultuuris plastiliseks ja muudetavaks, mis annab selle liikmetele võimaluse vabaneda heteronormatiivsetest ideedest ning elada ja tähistada oma „queernessi“ turvalises ruumis (vt Bailey 2011, 369f.). Ballikultuur ei piirdu ainult nende ballide korraldamise ja neis osalemisega, vaid toodab ka „maju“, milles osalejad end ise korraldavad (vrd. ibid., 367).

Majad

Niinimetatud „majad“ pakuvad ballimaja liikmetele perekondlikku võrgustikku väljaspool nende bioloogilist päritoluperekonda, millega neil sageli puudub või on nende homoseksuaalsuse tõttu halb suhe (vrd Pearlman 2014, 545). Nende majade „emad“ või „isad“ on tavaliselt lugupeetud, mitmekordsed ballide võitjad ja ühtlasi oma majade nimekaimud, kusjuures nimedena toimivad ka suured disainerimärgised või sümboolsed terminid (vrd. Bailey 2011, 367). Isegi kui neid maju ei saa enamasti võrdsustada füüsilise koduga, pakuvad nad oma „lastele“ siiski perekonnastruktuuri, kohta, kuhu minna, ja tugivõrgustikku (vrd. ibid.). Lisaks sotsiaalsele struktuurile on majade ülesanne korraldada balle ja võistlusi ning osaleda neis (vrd. ibid., 368). „Maja vanemate“ ülesanne on kasvatada oma õpilasi ja valmistada neid võistlusteks ette, et nad saaksid oma maja eest edukalt võistelda (vrd. ibid.; Beemyn 2014, 514f.).

Voguing

Voguingi algne vorm pärineb 19. sajandist ja on tänapäeval tantsukultuuri võistluste lahutamatu osa (vt Pearlman 2014, 545). Voguing on tantsustiil, mis kasutab moeajakirjade – eriti Vogue’i, mis andis sellele nime – glamuurseid poose (vrd. Haider 2018). Ballroom-kultuuris mõistetakse voguingi kui tänavavõitluse rafineeritud viisi, kus võidab see, kellel on parim koreograafia (vrd. Paris Is Burning 1990, [35:55-37:07]). Üldiselt on voguingil kolm alamkategooriat:

1. vana viis: viitab algsele vormile, mis on äratuntav „nurgeliste liigutuste“ järgi.
2. uus viis: hõlmab „akrobaatilisi vorme“.
3. vogue femme: esindab „peaaegu hüsteerilist naiselikkust“. (Aha 2016)

Voguing sai massidele tuntuks Madonna maailmakuulsa muusikavideo kaudu, mille jaoks ta oli spetsiaalselt valinud tantsijad tantsusaalidest (vrd. ibid.).

Saksa tantsukultuur

Eelkõige eespool nimetatud popkultuuritooted on teinud tantsukultuuri laiemalt tuntuks. Hiljutised lavastused nagu RuPaul’s Drag Race (World of Wonder, algus 2009) või Pose (FX Productions, algus 2018) ning sotsiaalmeedia toetavad samuti subkultuurilise liikumise levikut, muutes selle rahvusvaheliselt omaks (vrd. Haider 2018). Georgina Leo Melody asutas 2011. aastal Düsseldorfis esimese Saksa House’i („House of Melody“) ja käivitas 2012. aastal Berliinis „Voguing Out Festival“, mis sarnaneb USA-USA Ballidega (Vrd. Wiedemann 2019). Erinevalt USA mudelist ei ole Saksa ballistseen reserveeritud üksnes queer-kogukonnale, vaid on avatud ka cis-inimestele (vrd. Aha 2016).

Kirjandus

Aha, L. (2016): Ballitöökultuur Berliini HAUs. Ta on ilus poiss. https://taz.de/Ball-roomCulture-im-Berliner-HAU/!5354047/ [02.09.2020].

Bailey, M. (2011): Gender/Racial Realness: Theorizing the Gender System in Ballroom Cul¬ture. In: Feminist Studies 37(2), 365-386.

Beemyn, G. (2014): US History. In: Erickson-Schroth, Laura (toim.): Trans Bodies, Trans Selves. A Resource for the Transgender Community. Oxford, New York: Oxford University Press, 501-536.

Haider, A. (2018): How Drag Balls Went Mainstream. https://www.bbc.com/cul-ture/article/20180810-drag-balls-the-glamorous-performances-thatmean-resistance [02.09.2020].

Livingston, J. (dir.) (1990): Paris Is Burning. Off-White Productions.

Pearlman, L. et al. (2014): Kunst ja kultuur. Erickson-Schroth, Laura (toim.): Trans Bodies, Trans Selves. A Resource for the Transgender Community. Oxford, New York: Oxford Univer¬sity Press, 537-566.

Weems, M. (2008): The Fierce Tribe. Maskuliinne identiteet ja esinemine ringluses. Utah State: University Press.