Vandenõuteooriad

Vandenõuteooriaid määratletakse kui tegevusi, mis viitavad sellele, et teised inimesed, näiteks võimsad poliitikud või mõjukad ettevõtjad, järgivad salaja kurje kavatsusi. Väidetavalt kavandaksid nad midagi, mis annaks neile eelise ja kahjustaks kõiki teisi inimesi. Seega on vandenõulased antidemokraatlik grupp, mis on rahva enamuse vastu ja tegutseb selle vastu (vrd. Appel ja Mehretab, 2019). Seega luuakse vaenlase kuvand. Vandenõuteoreetikud püüavad tõestada vandenõuteooriat, segades omavahel fakte ja väljamõeldud teavet. Vandenõuteooria kohta ei ole aga mingeid tõestatavaid tõendeid (vrd. Schneider ja Toyka-Seid, 2020).

Vandenõuteooriad ja vandenõudeideoloogiad

Kirjanduses tehakse vahet vandenõuteooriate ja vandenõudeideoloogiate vahel. Vandenõuteooria või ka vandenõuhüpotees eeldab, et vandenõu on võimalik kontrollida empiiriliste väidete suhtes, mis võimaldab ka iseennast korrigeerida. Kui selle teooria tõesuse kontrollimiseks läbiviidud empiirilise uurimise põhjal leitakse, et selle teooria toetamiseks ei ole piisavalt tõendeid, siis see visatakse kõrvale (vt Lpb). Teisalt räägime vandenõudeideoloogiast, kui vandenõuteooriat jätkatakse vastupidistest tõenditest hoolimata. Inimesi, kes usuvad sellistesse ideoloogiatesse, nimetatakse ka vandenõukogemuse uskujateks. „Sarnaselt totalitaarsetele poliitilistele ideoloogiatele esindavad ka vandenõudeideoloogiad absoluutset tõevaadet koos selgelt tuvastatava vaenlase kujutisega.“ (Lpb)

Põhjused

Vandenõuteooriatesse uskumiseks on tuvastatud kolm erinevat motiivi. Episteemiline motiiv esineb eelkõige keeruliste süsteemide ja nähtuste puhul. Vandenõuteooriad pakuvad keeruliste faktide lihtsustamist arusaadavateks seletusteks lihtsa sõber-vihane skeemiga. Üks näide on inimtekkeliste kliimamuutuste eitamine. See on teaduslik nähtus, mis on tohutult keeruline ja mille kohta on tehtud palju uuringuid, kuid mida ei ole võimalik täielikult mõista. Muutuse eitamine väidetavalt lihtsate seletuste abil vähendab keerukust, millega tuleb silmitsi seista.

Teine motiiv on seotud kontrolli kaotamise ja jõuetuse tundega (eksistentsiaalne motiiv). See kutsub esile, kui inimesed tunnevad, et neil puudub kontroll oma elu üle ja nad tunnevad, et neid ähvardavad välised ohud. Sellises olukorras on inimesed vandenõuteooriate suhtes vastuvõtlikumad ja usuvad neid tõenäolisemalt.

Kolmas motiiv, sotsiaalne motiiv, hõlmab ebakindluse ja tõrjutuse tunde kompenseerimist. Vandenõuteooriate eesmärk on panna inimesi end paremini tundma ja need võivad pakkuda grupile või inimesele identifitseerimist (vt Appel ja Mehretab, 2019).

Vandenõuteooriad läbi aegade

Vandenõuteooriad saavad suurema populaarsuse ja tähelepanu suure ebakindluse ja kriisi ajal. Seega ei ole need nähtused ainuüksi postmodernsuse nähtus, vaid on inimkonna ajaloos ikka ja jälle esile kerkinud. Näiteks 14. sajandil koos katku levikuga Euroopas. Juba siis leiti patuoinas kaasjuutlased ja serveeriti vana vaenlase kuvandit. Tolleaegsete vandenõuteooriate kohaselt pidid nad olema katkus süüdi ning neid tabas tagakiusamine ja kättemaks (vrd. Appel ja Mehretab, 2019). Teine näide on pistise legend. Selles nimetatakse nii demokraatlike vasakpoolsete kui ka kommunistide ja juutide reetmist Saksa Wehrmachti vastu kui esimese maailmasõja kaotuse põhjust. „Tagumispistamise“ legend teenis mitte ainult Saksamaa enesehinnangu tugevdamist, vaid ka natsionaalsotsialistide poliitika legitimeerimist (vt Lpb). Tänapäeval võib täheldada mitmesuguste vandenõuteooriate sagedasemat esinemist. Vandenõuteooriate pooldajate seas on ekspertide ja autoriteetide teadmised kaotamas tähtsust ning otsuste aluseks on tajutud tõed. sellegipoolest on oluline olla ühiskondlikus diskursuses avatud vastupidistele arvamustele. kui teooriad on faktidel põhinevad ja kindlatel alustel, ei tohiks neid kergekäeliselt vandenõunarratiividena kõrvale jätta, vaid peaks järgnema kriitiline arutelu. Vastasel juhul toimub vastaspoole võimalik põhjendamatu diskrediteerimine ja raamistamine ning ühiskondlik diskursus on takistatud (vt Douglas jt 2019).

Ka Corona-pandeemia järel võib täheldada erinevate vandenõuteooriate ja vandenõuloogikate suurenenud tähelepanu. Need ulatuvad majandussüsteemi tahtlikust hävitamisest kuni viiruste olemasolu eitamiseni. Mõned teooriad ja väited on omavahel vastuolus, kuid koguvad sellest hoolimata üha suuremat populaarsust ja olid hiljuti ka föderaalse pressikonverentsi arutelude teemaks (vt föderaalne pressikonverents, 31.08.2020).

Bibliograafia

Schneider, Gerd ja Toyka-Seid Christiane (2020): Das junge Politik-Lexikon von www.hanisauland.de, Bonn: Bundeszentrale für politische Bildung.

Landeszentrale für politische Bildung. www.lpb-bw.de/verschwoerungstheorien.

Appel ja S. Mehretab (2019). The Psychology of the Postfactual: On Fake News, „Lügenpresse“, Clickbait & Co. conspiracy theories (pp. 117-126).

Douglas, Karen, Uscinski, Joseph, Sutton, Robbie M., Cichocka, Aleksandra, Nefes, Turkay, Ang, Chee Siang, Deravi, Farzin (2019): Understanding conspiracy theories. Advances in Political Psychology, 40 (S1). pp. 3-35.

Föderaalvalitsus: www.bundesregierung.de/breg-de/suche/regierungspressekonferenz-vom-31-august-2020-1781420.