Müüt

Mõiste müüt pärineb vanakreeka sõnast mýthos „muinasjutt, sõna, kõne, legend, muinasjutt“ ja sellel on tugevalt sümboolne tähendus (vt Duden 2015, 1113).
Kõiki distsipliine rahuldavat müüdi definitsiooni on raske leida, sest müüti ei määratleta mitte selle sõnumi objekti, vaid selle väljendusviisi järgi. Müüt on vormiliselt piiratud, kuid mitte sisuliselt. Algne müüt, mis on edasi antud suuliste jutustuste kaudu, seob elementaarseid kogemusi oma eksistentsist, ühiskonnast ja loodusest fiktiivseks, emotsionaalseks, sümboolseks maailmastruktuuriks (vt Brandt 2004, 10 f.).
Müüt on kommunikatsioonisüsteem, sõnum. Sellest tulenevalt ei saa müüt olla objekt, mõiste või idee. Pigem on see tähenduse viis, vorm (vrd. Barthes 2010, 251). Kommunikatsioonisüsteemi kaudu võib kõik, mis siseneb diskursusesse, muutuda müüdiks. Selles mõttes ei määra müüti mitte tema sõnum, vaid viis, kuidas seda väljendatakse (vrd. Barthes 2010, 251). Ühelt poolt mõistetakse müüti kui fiktiivset teksti, mis kujutab tõde, ja teiselt poolt kui fiktiivset ja ebatõenäolist narratiivi, mis edastab kodeeritud kujul varajase inimkonna teadmisi ja lugusid (vrd. Barthes 2010, 252). Müüdid näitavad kultuuri aluseid ja on enamasti polüseemilised või polüfunktsionaalsed. Nad seletavad ja mõjutavad maailma, temaatiseerides inimelu keskseid etappe ning levitades teoloogilisi ja poliitilisi avaldusi. Peale loitsude, muinasjuttude ja legendide leidub müüte ka riitustes ja festivalidel. Teaduslikes diskursustes välditakse aga müüdi mõiste igapäevast keelekasutust (vt Waechter 2010).
Kaasaegne müüt
Modernsuses võib kõik muutuda müüdiks. Metzleri Lexikon moderner Mythenis nimetatakse ja iseloomustatakse modernsuses tekkinud müüte. Müütilist mõistetakse kui individuaalse tähenduse subjektiivset tajumist kultuurimälu tähenduses, nt:
– ajaloolised isikud (nt Willy Brandt, Marilyn Monroe)
– väljamõeldud tegelased (nt Asterix, Don Quijote).
– sündmused (nt 68. aasta liikumine, Titanicu uppumine).
– Kohad (nt Alpid, Dresden)
– Ideed/kontseptsioonid (nt vabadus, igavene noorus)
– institutsioonid (nt salateenistused, maffia)
Tänapäevase müüdi näide on näiteks Pippi Pikamütsike. See tegelane tähistab igavest last ja tal on lootuse kandja funktsioon. Pippiga seostub paradiisimüüt, sest Pippi Pikavarss elab paradiisilaadses olekus, mis on vaba piirangutest ja mida määravad sõprus, iha, õnn ja fantaasia (vrd. Wodianka, Ebert 2014, 296-297).
Tsitaadid
„Müüdid on lood, mida kõigi aegade ja kultuuride inimesed räägivad üksteisele näiliselt seletamatute nähtuste puhul, mis on ühtaegu nii hirmuäratavad kui ka ahvatlevad: [Müütiline] jutustus pagendab oma teema hirmutavat võõrastust, kuid säilitab enamasti seletamatusele omast põnevat ambivalentsust.“ (Münker ja Roesler 1997, 8)
„Müüt ei peida midagi ja ei pane midagi välja. See deformeerib. Müüt ei ole ei vale ega tunnustus. See on deformatsioon.“ (Roland Barthes, 1957)
„Müütide uurimisest on saanud mitmekülgsete teadusharude kokkupuutepunkt: […] ajaloolased ja sotsioloogid, kirjandusteadlased ja grammatikud, germanistid ja romanistid, keldiuurijad ja slaavistid, nad kõik räägivad sellest, igaüks omavahel. Samuti ei ole mütoloogia kaitstud loogikute ja psühholoogide, metafüüsikute ja epistemoloogide eest – rääkimata külalistest, teosoofidest, tänapäeva astroloogidest või teadlastest.“ (Malinowski, 1926)

Kirjandus
Barthes, Roland (2010): Igapäevaelu müüdid. Berliin: Suhrkamp.
Brandt, Reinhard (2014): Müüt ja mütoloogia. In: Brandt, Schmidt (toim.): Müüt ja mütoloogia. Berlin: Akademie.
Duden (2015): Deutsches Universalwörterbuch. 8. trükk. Berlin: Duden.
Malinowski, Bronislaw (1926): The role of myth in life. In: ders. (toim.): Kirjutised antropoloogiast. Frankfurt am Main.
Münker, Stefan/ Roesler, Alexander (1997): Preface. In: Münker, Stefan/ Roesler, Alexander (toim.): Müütos Internet. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Waechter, Matthias (2010): Mythos. In: Docupedia-Zeitgeschichte, Zentrum für Zeithistorische Forschung Potsdam. https://zeitgeschichte-digital.de/doks/frontdoor/deliver/index/docId/581/file/docupedia_waechter_mythos_v1_de_2010.pdf [09.05.19].
Wodianka, Stephanie/ Ebert, Juliane (2014): Metzler Lexikon moderner Mythen: Figuren, Konzepte, Ereignisse. Stuttgart: J. B. Metzler.