Metakommunikatsioon on see, kui suheldakse kommunikatsioonist endast. Teisisõnu, suheldakse kommunikatsioonist. See võib toimuda näiteks kommentaari, üksikasjalikuma selgituse või ka mitteverbaalse vingerduse vormis iroonilise märkimise eesmärgil. (vrd Glück, lk 428) Need suhtlemisvormid on juba niivõrd internaliseeritud, et neid on vaevalt võimalik eristada tavalisest vestluskäigust ja neid iseloomustavad sujuvad üleminekud (vrd Nünning, lk 490). Nende eesmärk on toetada mõistmisprotsessi ja leida vääritimõistmise põhjused.
Kommunikatsiooniruut
Friedemann Schulz von Thuni kommunikatsiooniruut (ka neljakandiline mudel) pakub mudelit suhtlushäirete analüüsimiseks. Selle mudeli kohaselt võivad nii saatja kui ka vastuvõtja tähendada ja mõista sõnumit neljal erineval viisil: Nagu
– faktiline teave (andmed, faktid, asjaolud)
– Eneseväljendusena (kaudsed või selgesõnalised avaldused tunnete, väärtuste või omaduste kohta)
– Suhteline (suhtumine teise isiku suhtes)
– üleskutse (tegevusjuhised)
Metakommunikatiivne konflikt võib tekkida, kui mõlemad pooled ei suhtle samal tasandil. Näiteks võib religioosne inimene tõlgendada seda negatiivse suhtelise vihjena, kui teine isik eneseavalduse kavatsusega talle oma ateistlikku seisukohta avaldab. Seevastu võib uskliku isiku eneseavamisi teine isik mõista ahvatlevalt. Metakommunikatiivse refleksiooni kaudu, millisel tasandil need kaks hetkel on, saab seda vääritimõistmist lahendada.
Metakommunikatsioon moodustab seega kaudse metasensitiivsuse eksplitsiitse vaste.
Kirjandus
Glück, Helmut/Rödel, Michael (2016): Metzler Lexikon Sprache. 5. trükk. Stuttgart: Metzler.
Nünning, Ansgar (2008): Metzler Lexikon Literatur- und Kulturtheorie. 4., uuendatud ja täiendatud väljaanne. Stuttgart: Metzler.
Schulz von Thuni suhtlusruut: https://www.schulz-von-thun.de/die-modelle/das-kommunikationsquadrat.